Ülo Vooglaid neljapäevastest Seltsi vestlusringidest

Tere!

Usun, et Eesti Looduskaitse Selts kui kultuuripärandi kandja käsitamine on teema mõttes just naelapea pihta.

Iga tõsisema taotluse puhul tekib hulk küsimusi, mida võib ju ignoreerida, aga mõistlikum oleks läbi mõelda. Tavaliselt tekib küsimus, kuidas seda käsitada, mis on päevakorda võetud. Sama tähtis on ka see, mis on arutluse teema (mõttesisu või sõnum), kes on sihtauditoorium (kellele on jutt mõeldud), mida pidada sihiks ja eesmärgiks (millises suunas oleks vaja liikuda ja milline seisund (olek) oleks vaja mis ajaks saavutada), milliseid printsiipe järgida, mille alusel olusid, olukorda ja situatsiooni, oma ja teiste tulemusi ja tagajärgi hinnata ning vältida nii eneseimetlemist kui ka valet...

Mõni aasta tagasi üritasime Kohila taga vaadata, kuidas saaks koostada Seltsile arenguna käsitatavat strateegiat, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest ... harjumuse jõud on suur. 

Võib valida sellise tee, et vestelda Seltsi tegevusest ja kui vestlema kutsutud isikud on kõigile tuntud kultuuritalad, siis on tulemus kohe tunda. Kui sellise käsituse kõrval (mitte asemel!) käsitada Seltsi kui kultuurifenomeni ja ka kui kultuuripärandi hoidjat ning kandjat igikestva PROBLEEMINA või analüütilise töö objektina, siis on võimalik avastada esmalt kõik, mis on hästi (ja mida oleks vaja hoida, kindlustada, tugevdada...), kõik, mis on kehvasti (ja mille põhjused oleks vaja avastada, sõnastada, avalikustada ning seejärel ka tegelikult (mitte pelgalt juttudes) kõrvaldada või luua eeldused nende järjekindlaks vähendamiseks, tuleb välja hoopis teine jutt.

Muidugi oleks vaja selguse huvides avastada, sõnaselgelt välja öelda ja mitte ainult Seltsi kõigile liikmetele, vaid ka laiale avalikkusele kõigil regulatsioonitasanditel arusaadavaks muuta ja selgeks teha, mis Seltsis ikka veel puudub(ja mis oleks vaja kiiremas korras luua) ning mis on muutunud ülearuseks (ja millest oleks vaja võimalikult kiiresti vabaneda). Ajad muutuvad; me ise muutume ja muutuvad ka nii vajadused, ohud kui võimalused. 

Tuleb tunnistada, et eelmise Jaani aegsest Seltsist kui teovõimsast kultuurifenomenist on jäänud siiski vaid mälestus. Oleme kogenud, et organisatsiooniliste vahenditega ei saa kompenseerida isiksuslikku potentsiaali ega kultuuriseost. Nüüd on eksistentsiaalseks küsimuseks kujunenud põlvkondade järjepidevuse saavutamine - mitte pelgalt noorte kaasamine Seltsi tegevusse, vaid noortele teatepulga üle andmine nii, et kultuuriseos ei läheks kaduma, et uutel tulijatel oleks võimalik mitte ainult silma ja kõrva teritada, vaid et neil oleks ühtlasi küllalt palju õigusi sisuliseks  tegutsemiseks. Just otsustamisega (mitte sõnakuulmisega) kaasneb sisemine kohustus vastutada. (Aktiivsuse ja vastutustunde kujunemiseks on teada ÜKS TEE - see on otsustamine (NB! reaalne, mitte mänguline). Muidugi peab Selts olema nii edasi- kui ka tagasisidestatud, läbipaistev, aus, õiglane, hooliv, ehe... 

Nii, nagu pole kindel, et siia, Läänemere kaldale, sünnib veel kunagi keegi, kes suudaks nii süsteemselt, kiiresti ja täpselt mõelda, nagu suutis Paul  Keres, pole kindel ka see, kas siia sünnib kunagi keegi, kes annab välja Eilarti Jaani vaimsed ja intellektuaalsed mõõdud. Me saame aru, et see ei ole praegu olemuslikult oluline; oluline on, et me ei hakkaks mängima Seltsi, ei laseks vohama pealiskaudsust, minnalaskmist, ükskõiksust, näimiseks mõeldud formaalset asjaajamist..

Jõudu!
Ülo Vooglaid
7. veebruar 2013