Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Ahja jõe ürgorg: haprad taevaskojad

Kui kooliõpetaja viib oma õpilased päevaks Suure Taevaskoja kalju alla, siis saab ta ka ise veidi hinge tõmmata. (Uuem Eesti vanasõna.) Foto: Ingmar Muusikus

Kui kooliõpetaja viib oma õpilased päevaks Suure Taevaskoja kalju alla, siis saab ta ka ise veidi hinge tõmmata. (Uuem Eesti vanasõna.) Foto: Ingmar Muusikus

Raamatus “Hellrange loodus ja inimene” kirjutab Hans Trass (1928–2017): “29. IX 2004 helistas Lennart Meri ja tegi ettepaneku sõita Taevaskoja maile, et oma sõbrale Paul Goble’ile näidata kauneid punaseid devoni kaljusid. Ta pole selliseid imelisi maastikke enne näinud, oli Lennart kindel.” Paul Goble, kes Balti riikide taasiseseisvumise aegu tegi elu kõige pikemaid töönädalaid USA välisministri nõunikuna, jõudiski 2004 sügisel Ahja jõe äärde ja imetles Saesaare kärestikku.

Botaanikaprofessor Hans Trass oli asjatundlik teejuht, sest juba 1968. aastal oli ta ostnud majaköksi Otteni veski juures.

Otteni veski silda, mis ehitatud Tartu Kivisilla eeskujul, võib näha filmi “Viimne reliikvia” (valmis 1969) tagaajamisstseenis.

Taevaskoja mail sündis teisigi lõike: Agnese ja Gabrieli suudlus Emalätte allika juures, süttivad heinakuhjad ja tagajalgadele tõusvad hobused… Loodushoidjana tõrjus Hans Trass filmirühma (kuhu kuulus ka koolivend Lennart Meri) varisemisohtlikult Väikese Taevaskoja kaljult, keelas hobuste trampimise Emalätte kohal. Filmirahvale olid Taevaskoja päevad looduskaitse kooliks, “Viimne reliikvia” aga jäädvustas mitmed Eesti kaunid loodusvaated.

Saesaare kärestikust saab tegelikult imetleda vaid jäänukit, kärestikule löödi nuga selga juba 1952. aastal. Raamatus “Ahja jõe ürgorg” meenutab ornitoloog Eerik Kumari: “Väikese Taevaskoja kaljust pool kilomeetrit ülesvoolu kohises Eesti suurim ja kauneim kärestik Saesaare. Vesi kohises suuri rändrahne ületades...” Vanad kuused ürgorus pidid aga langema, lõhkeaine rajas teed paisule ja 28. detsembril 1952 hakkas voolu andma Saesaare elektrijaam.

Nüüdseks on jõutud seisukohale, et kõige mõistlikum oleks pais lammutada, jõeorg taastada.

“Aeg tiksub Ahja taevaskodade kasuks,” märgib Hendrik Relve ajakirjas Loodus aastal 2005.

“Ahja jõgi on aastatuhandeid jätkanud oma kujuritööd. /.../ Võib ette kujutada, et ükskord kauges tulevikus on nüüdsete paarikümnemeetriste taevaskodade asemel üüratud, mitmesaja meetri kõrgused liivakivijärsakud. Vaatepilt läheneks siis oma mõjukuselt juba Suure kanjoni omale.” Folklorist Mall Hiiemäe sõnul näitab Ahja jõe mailt üles kirjutatud lugude rohkus, kui tihe on seal olnud rahva side oma elukohaga.

“Taevaskojad on nagu kirikud, tekitavad ülevust.” Jaanipäeval kogunesid esivanemad taevaskodade juurde, et looduse templis kauneima aastaaja saabumist pühitseda, jõevaimule ohvreid tuua. Neid riitusi on viimasel ajalgi jätkatud, tuldud kaugelt allikaveega silmi pesema.

Ahja jõe ürgorg ühendab ka Kiidjärve, Valgemetsa asulaid, kõrgesse kuusemetsa sulanduvaid idüllilisi eravaldusi. Saunatreppidelt avaneb pitoreskseid vaateid jõele, jõkke varisenud puudele, liivakivipaljanditele, möödavilksavale jäälinnule.

Kahjuks on ka pisimad paljandid täis kirjutatud inimeste nimesid.

“Viimse reliikvia” filmimise aegadel veetis sealmail üksildasi tunde teoloog ja poeet Uku Masing.
Luulekogus “Kurtes Taevaskoja varisevat kallast” kirjutab ta (13. oktoobril 1967): “Yrgoru selgadel udu yll ja vajuva päikese vaikus, kauaks? Pimedas ärkab Röövlimäelt tuul. Taevaskoja kohinasse kustub kuu. See, kes kirjul teel kergemeelselt kõnnib tooma vett, kordab haldjanime küll, aga nii endale videvikku hoida ei tänagi mõista…”