Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Alam-Pedja, kotkaste ja huntide kodu

Emajõgi kevadise suurvee ajal jürikuus Puhja vanajõe  looke  kohal. Foto: Ingmar Muusikus

Emajõgi kevadise suurvee ajal jürikuus Puhja vanajõe looke kohal. Foto: Ingmar Muusikus

Merikotkas tõuseb toitu otsima oma vaatluspuult, kuivanud pajult Nasja vanajõe sopis. Latikapüük pole naljamäng. Vahel peab tosin korda vette sööstma, enne kui kalal turjast saab. Jürikuu kaunis keskpaik, kotkale avanevad pilvepiirilt tuttavad vesised avarused. Kaldad ületanud Emajõgi ja tema harud, vanajõed, luhad, märjad metsaservad. Mõned õige üksikud majapidamised. Silmapiiril Võrtsjärv.

See ongi Alam-Pedja, mille kohta Emajõe kalamees ütleb, et mõistlik inimene sinna matkama ei tüki, võib poolest kerest sisse vajuda. Kummikuserv võib kindlasti vett rüübata, kui üritad looduskaitseala ühest servast Puurmani lähedalt Kirnalt teise otsa Karisto sohu kõndida. Pead ületama jõhvikasellide seas hinnatud Laeva rabalagedaid, mida pikivad kõrgemad maakingud ehk peenrad. Pead sumpama märgi, täis kasvanud sihte pidi, kargama üle kraavide, müttama lõputuna näivates kasevõserikes – ja nii joonelt paarkümmend kilomeetrit.

Suve lõpuks taandub Emajõgi oma sängi, ka vanajõe juppide koolud joonistuvad siis selgelt välja. Nagu hiigelüraski käigud paistavad siis merikotkale need poolsada veesoont Reku vana parvekoha ja Pede suudme vahel. Üks vähem, teine rohkem kinni kasvanud on need koolud, teaduskeeles meandrid – kalade hinnatud kudemiskohad.

Vanajõgede sünni juures on ämmaemandaiks olnud nii looduslik kaldaerosioon kui ka inimene labidaga. Möödunud sajandeil õgvendasid küttepuuvedajad- palgiparvetajad jõge, et elutähtsal Võrtsjärve ja Tartu veeteel vähema vaevaga läbi saada. Ülesvoolu tuli lotjasid ju kondiauruga, köite abil vedada.

Kunagiste päideroorikaste luhaheinamaade vastu napib nüüd huvi. Meiegi sajandil peab aga niitma, et hoida põlismaastikke avatuna, kas või haruldasele rohunepimängule mõeldes. Viimastel aastatel aitavad Sooküla ja Palupõhja kandis heinateole kaasa ka rohkem kui poolsada šoti mägiveist, rahulikku nosijat.

Kes soovib Alam-Pedjaga esmatutvust sõlmida, teadku, et kaitsealale pääseb üle kolme silla, kui just hundi kombel üle jõe ei uju: Laashoone sild Põltsamaa jõel, Lõhmuse sild Laeva jõel ja Kirna sild Pedja jõel.

Valida saab ka paari matkaraja vahel: Selli–Sillaotsa viiekilomeetrine sooring Laeva lähistel ja veidi pikem Kirna jõeperverada Pedja kallastel. Paadimatkajal soovitaks sõita Põltsamaa jõge pidi Väike-Kamari alt Emajõele ja kulgeda Käreverre. Kaks päeva kulub selliseks retkeks kindlasti.

Palupõhja Jaagu tallu rajatud looduskoolis käivad linnalapsed viidikapüüki ja liblikate tiivamustreid õppimas. Jõel põriseb mööda mõni landiheitjate mootorpaat või ka lõbusõidulaev. Sada aastat tagasi viisid paadid mett ja kuremarju Tartu turule. Siis teid Emajõe äärde ei toonudki ja liiklus käiski rohkem jõge pidi ja üle selle parvede abil.

Kusagil võserikus oja kaldal pikutab suvelõpuõhtul emahunt. Varsti peaks ta koos kutsikatega pikema retke ette võtma, kodukant tuleb noortele tuttavaks teha.