Harri Jõgisalule mõeldes ( 24.08.1922 - 18.09.2014)

Mõned mõtted looduse- ja kirjamehest ning  vanast õunapuust    

Otsa on saanud üks vana ja väärikas õunapuu- ei mitte sügistormis-nagu tavaks arvata. Vaid värvikirevusse suubuva sügise  pea tuuletutel  nädalatel...

Kui Harri Jõgisalu tähistas oma esimest juubelit, ilmus trükitööna välja kahepoolne postkaart- kus kirjas lugu “Ema õunapuu”- ikka Harri käega kirja pandult.

Ja mis see lahkunud suure märjamaalase lugu muud ongi kui ühe viljarikaste sügistega õunapuu ajaring.

Seda puud ähvardas torm pigem kasvuajal-nii võivad tõdeda kõik, kes  lugenud raamatut “Valel poolel” või hiljem kokkusaanud mälestusteraamatuid. Pidi ikka õnne , ettenägemisvõimet  ja elujanu olema.

Õpetajaameti kõrval  jagus  Harri Jõgisalul paljude huvide seas  sügavamat pühendumust looduse uurimise ja hoidmise teemadega süvitsi minna ning sinna rohkesti huvilisi kaasa haarates. Harri oli üks Jaan Eilarti agaral juhtimisel  1966.a. sündinud Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliikmeist. Looduskaitse Seltsi Märjamaa osakond loodi juba Harri otsesel dirigeerimisel 1967.a. veebruaris. Osakonna tegevuse eestvedaja rollis oli Jõgisalu üle mitmekümne aasta.  Seltsi väga mitmekesistest ettevõtmisest – talgutest, konverentsidest, loodusretkedest, viktoriinidest ja kokkutulekutest on mälestusi üsna mitmel põlvkonnal . Looduskaitse Seltsi võib ju tagantjärele pidada  nn emalaevaks või algkoduks nõukogude aja lõpule järgnenud rikkalikule kultuuri-, ajaloo-,loodus -ja ka paigaseltside tekkele .

Ja muidugi kõik need unustamatud Kihnuga seotud käigud ja juhtumused.

Harri puhul oli temale omasel viisil seotud  kaks  omadust - murelikkus ja muhedus. Murelikkus nii rahva, maa ja looduse käekäigu suhtes. Ja raugematu tahe teada saada ja juurde uurida- millest see eelnev sõltub või seotud on.

Muheduse allikas  võib pidada ilmselt seda Läänemaa kanti, kus ta noore poisina külarahva seas kasvas. Sealt alanud huvi  saigi vundamendiks “Läänemaa lugudele” ning paljude –järgnenud rahvapärimusest-külataatide ja –memmede pajatustest  sündinud raamatutele.

Ja nüüd on  selle pikale- ja värvikale eluteele tulnud  värav – küll viimne.  Aga meil kõigil - kaasteelistel olgu nüüd aega  peatuda, meenutada,mäletada… ja mõelda, et meil on õnne olnud  …  ühistel teelõikudel.

Kalev Tihkan