Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Hiiumaa satelliidid: Kassari ja laiud

Lihaveised mere ääres. Pilk Kassari maastikule juunis 2017. Foto: Ingmar Muusikus.

Kord suve hakul küsitud Kärdla mehe käest: “Kus sa siis oma tänavuse puhkuse tahad mööda saata?”

“Sõidan lõunasse.”

“Või et kohe Musta mere äärde?”

“Ei, Kassarisse.”

Nii on kirjas Voldemar Panso raamatus “Naljakas inimene”. Panso ise puhkaski Hiiumaa lõunas, ööbis Lepa Anna pööningul ja pani kirja oma perenaise särtsuvaid repliike, kuni uus lüpsiaeg vahele tuli.

Hea, et selline paik – Kassari – Eestil üldse olemas on, sest peaaegu oleks ta kunagi tuulega Väinamerest minema ujunud, kui uskuda üht legendi. Vahvad hiidlased, vilunud randröövlid, suutsid siiski lahtise maatüki härgade abiga kodusaare idaranna madalasse vette pukseerida ja pootshaakide või millegi muu sarnase abil sinna kinnitada. Nii tekkis Hiiumaale “kaassaar”. Teine lugu pajatab “kassisaarest” – kord möllanud saarel nimelt nii kange katk, et ainult üks kõuts järele jäi.

Veel XIX sajandil algupoolel oli Kassari omaette laid, aga nüüd seisab maasäärte abil kindlalt suure saare küljes kinni: Vaemla poolt tulles näeb enam avarust, Luguse kaudu saabudes rohkem pilliroogu.

Loomeinimesed kirjeldavad Kassarit, vähemalt suvel, õnnesaarena.

Soojad saiad kohviga. Naabritüdruku toodud jasmiinid laual. Koer voodi kõrval saba liputamas. Kärbsed. Aknas hele päike. Maasikad. Piim. Suvine meri. Nõnda sõnastab 1924. aasta päevikulehtedel oma esimest Kassari juulikuud Aino Kallas, kes saadikuprouana oli just saabunud Berliini ja Helsingi kaudu New Yorgist.

“Käisin rannas. Maa pehme, täis roospunaseid tähti. Olen veel pime ja kurt, aga mu poorid hingavad.” Aino Kallas oli suvitanud Elvas ja Saaremaal, Kassarile jäi ta pikemalt truuks.

Ka tänapäeva paari-tunni-külaline leiab endale saarelt pidepunkte. Jalutuskäik kivise draakonisabana merre käänduvale Sääre tirbile või kabeliaeda, kus risti all puhkavad ka Marie Underi esivanemad: “Üks kivist kerkib sirelite alt madalana, sammalduna. Eks ole see... Kas pole mitte mu hõimu haud all õhtupuna?”

Kassaril elatakse, aga paljudel Hiiumaa laidudel ei ela kedagi. Nii seisavad väikesed meresaared ilma inimese tarkuseta omapead ja on selle üle õnnelikud pealegi – on tähele pannud Fred Jüssi.

Peab olema silma, et seesugust õnne märgata, ja aega. Talvel võib üritada laidudele sõitu uiskudel, siis on ka kaitse-eeskirjad leebemad.

“Laiud tõmbuvad külma käes otsekui kössi,” kirjutab Tiit Leito raamatus “Aastaring laiudel”.

Suvel saab aerutada Saarnakile või hoopis kõmpida mõnusalt jalgsi Kaevatsi laiule. Kriimustada käsi kadakais, ööbida telgis, püüda põhjaõngega kala ja hommikul vabastada konksu otsast kummaline elukas, kes ei saa kuidagi olla keegi muu kui merivarblane.

Kui lindudest rääkida, siis Käina lahel Puulaiu sadamas on paaril korral kohatud meil üliharuldast siidhaigrut. Hoopis sagedamine näeb taevavalitsejaid – kotkaid.

Orjakus elav linnuhuviline loomaarst Maie Vikerpuur luges paar aastat tagasi lahelt korraga kakskümmend kaks merikotkast, kes jahtisid kormorane. Rekord võib olla veel paar korda suurem.

Juba siis, kui hiidlased kunagi Kassari oma randa ajasid, sõid saarel rohtu lehmad. Nad kuuluvad selle maatüki juurde. Lihaveised ammuvad küll uuel ajal vaiksemalt – aga siiski.

“Oh, peaks ma seks jeema,” hüüdis Lepa Anna suures joovastuses, kui oli autojuhi lapse katsikutel kolm klaasi Vana Tallinna joonud. Oh, peaks ta seks jääma – soovime Kassarile ja laidudele mõeldes.