Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ilmkistumalda illos: Paganamaa ja Rõuge

Kui kaksteist venda korraga Rõuges lauakirikusse lähevad, võib ka see pühakoda vette vajuda, hoiatab rahva­pärimus. Foto Ingmar Muusikus.

Jaan lebas laudsil ja Lüüt­sepa küla laulis vöörmündri juhatusel: “Ma tia, Jeeso were-haawon ma löwwa hengust hendale…”

Äkki tungisid läbi aida tuhmunud aknaklaasi kahvatud kiired ja punusid otsekui pärja surnu pea ümber.

“Nagu oleks liikunud Jaani silmalaud ja rind kerkinud nagu ohkeks,” jutustab Johannes Hiiemets raamatus “Taeva Jaan”. Rahvas tormas kabuhirmus eemale.

Lüütsepa Jaan elab! Polegi koolnud, on surmavallast tagasi saadetud kõnelema, mida ta seal nägi: põrgu- ja taevamaastikke. Jaan nägi suurt sügavat jõge ja järve, mille vesi läikis kui peegel. Rohelist puud, mille oksad ja lehed olid tulest, ning imeilusat haljast aasa, kus lapsed mängisid ja laulsid. Meie elu on taevas – oli Jaani kindel sõnum – ja maa peal toimetama peame vastavalt sellele teadmisele.

Ait, kus Taeva Jaan XIX sajandi alguses laudsilt üles kuulutama tõusis, püsib Lüütsepa külas alles. Püsib paar kilomeetrit eemal ka Paganamaa sügavate jäljehaudadega, mis tekkisid vanapagana enda sammudest ning “ilmkistumalda ilosate” mägede, taevalike vaadetega.

Kes poleks käinud Kikkamäe otsas ning kiiganud sealt üle Piirioru ja Kikkajärve kõrgeid Lätimaa metsasid! Kõneldakse, et seal kah paras vanapagana seljatagune, kust kõik Riiga ära läinud.

On ju veel Paganamaal aga Tsiamägi kolme künkaga, Kassisuu oma sookailudega ja Varõsõlohk, seesama, kuhu kunagi must lind maha istus. Vaatamist väärt metsikuid paiku leidub siin- ja sealpool allikalätteist toituvat Piirioja metsajõge.

Paljudest kunagistest suitsudest kõnelevad vaid taluasemed. Neist paigust ja inimestest kirjutab kaunisti kooliõpetaja Julius Ungru raamatus “Minu lapsepõlve Paganamaa” (1987).

Tillukesi paganaid on viimasel ajal vähemaks jäänud – Krabil pole ka enam kooli. Sealtkandi lapsi on ikka tõmmanud Piiriorgu Liivajärve äärde karukelli korjama, mudalosse ehitama, ujuma. Vanaemad aga ei taha lastega ühes minna, sest org on nii järsk. Alla veel kuidagi saad, aga üles enam ei saa – roni või neljakäpakil. Kui laps hüüab sealt orust Läti poole: “Jäätis-jäätis!”, siis kaja vastab: “Jumps-jumps-jumps!”

Tiivulised haldjad püsivad sealkandis alles. “Kodukakk, värbkakk, must-toonekurg, kanakull, lõopistrik,” loetleb Paganamaa linnustikul silma peal hoidev Ede-Harju talu noorperenaine Margit Päkk. “Seal tekib tunne, et pean kõik need paigad, mäekesed läbi käima, sest ei tea, mis seal kõik veel näha võin.”

Kihelkonnakeskuses Rõuges näib kõik rohkem peo peal olevat. Mäe otsas kirik, mille asukohal kunagi paiknenud kivirõugud (sealt siis nimi: Rõuge). All orus Eesti sügavaim järv, mille põhja üks teine kirik vajunud – vaikselt olles võib kuulda kellade helinat.

Rõuge Suurjärve sügavuseks teadis järve kaldal elanud ja 17 inimest sinna uppumisest päästnud suusameister Karin Laine olevat 42 meetrit, n-ö ametlik arv on 38 meetrit. Karin Laine poeg Indrek tahtis ükskord 16kilose sangpommiga üle mõõta, aga pomm vajus nii kõvasti mutta, et seda välja tõmmates pidi paat pooleks murduma.

Folklorist Mari-Ann Remmeli sõnul elavad Lõuna-Eesti järvede põhjas vanajuudad, kes tekitavad keeriseid ja uputavad (vt ka tema ja Terje Potteri koostatud Rõuge kihelkonna kohapärimus­raamatut).

Seitsmest järvest ümbritsetud Rõuge elab, mitte küll tormiliselt, aga hingab hästi – kõnelevad sealsed võrokad. Täidetud on korterid, krundid, lasteaiakohad. Ööbikuoru nõlval vaatetornis süttib sinine tuli, kui valda sünnib poiss; ja roosa tuli, kui sünnib tüdruk. Nii seda kui teist tuleb ette päris sageli.