Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Järvselja: metsa võimalus omapäi olla

Laudtee kulgeb 300 meetri pikkuselt mööda Järvselja ürgmetsa­kvartali serva ja pakub võimalust heita pilku vanadusest nõrkenud puudele, tuule­heidetele. Foto: Ingmar Muusikus.

Laudtee kulgeb 300 meetri pikkuselt mööda Järvselja ürgmetsa­kvartali serva ja pakub võimalust heita pilku vanadusest nõrkenud puudele, tuule­heidetele. Foto: Ingmar Muusikus.

Tartumaal põlises metsamaastikus, millel nimeks Peravald ehk mõisa järgi ka Kastre-Peravald, asub Järvselja. Ürgmetsa asupaik, aga samas ka teadusküla – Eesti Maaülikooli õppe- ja katsemetskond.

Kui metsaökosüsteemide professor Veiko Uri peaks Järvseljat külalisele tutvustama, alustaks ta Kuningmänni teretamisest. Kuningmänd on hästi vana, suure tüvemahuga, võimas metsapuude kuningas.

Edasi viiks retk kõrgete kuuskede (40meetrised) juurest ürgmetsakvartali, Eesti vanima metsakaitseala serva. Kuuskedest-mändidest kaugelt kõrgemana (130 meetrit) paistab samas silma seiremast, mis mõõdab gaasivahetust ökosüsteemi kohal. Oma ringkäigu lõpetaks Veiko Uri Järvselja jahilossis.

Eesti metsateaduse rajaja Andres Mathiesen teatas 25. mail 1921 kirjalikult Tartu Ülikooli rektorile (asudes ise Järvseljal, “üle Wõnnu Tartumaal”), et Kastre-Peravalla mets on võetud ülikooli valitsemise alla. Seal esinesid pea kõik metsa kasvukohatüübid ning ka jahiloss, mis sobis õppejõudude ja üliõpilaste eluruumideks.

1924 märkis ülikool maha ürgmetsakvartali, reservaadi piirid, mis püsivad tänini ning hoiavad pikalivarisenud tüvede ja noore metsa häiludega maalilist metsatükki. Jaan Eilart on maininud paiga sugulasjooni Alutaguse ja Kõrvemaaga, kus omatahtsi kasvavat metsa leiab näiteks Jänijõe uhtlammilt.

Mehikoorma mees ja võru keele eestseisja Urmas Kalla teab, et looduskaitsekvartali loomist kaaluti ka mõnele Järvseljast mitte kaugel asuva Jõmmsoo saarele. “Olen seal näinud vägevaid kände, nii et esimesel Eesti ajal võis sealkandis tõesti uhke ürgmets kasvada. Võib-olla jäi koht keskusest liiga kaugele.”

Andres Mathiesen (1890–1955) on kirjutanud: “Kui põllupeenral kasvab vana põline mänd, millest vanaperemees oma pojale nii mõndagi pajatanud, siis vaevalt suudaks vanaperemehe varisemise järel tema järeltulija seda mändi kõrvaldada, olgu küll, et see mänd osalt põldu varjab ka kurnab. /.../ Võib-olla ulatub nii  mõnegi vanema puu iga tagasi neisse aegadesse, kus meie esivanemad neid samu puid jumaldasid ja neisse erilise aukartusega suhtusid. See jumaldamine kandus edasi põlvest põlve ja kestab varjatud kujul rahva südames veel praegugi.”

Iseloomulikku Eesti ürgmetsa olid Tartu Ülikooli õppejõud Johannes Piiper ja Fedor Bucholtz otsinud juba 1921. aasta suvel Virumaalt Simuna, Paasvere ning Muuga kandist. Kirjeldab Johannes Piiper raamatus: “Pilte ja hääli Eesti loodusest”: “Leidsime end kirjus puudelabürindis, mis koosnes põlistest kuuskedest ja jämedaist haabadest. Ühed neist tõstsid oma hiigelkroone taeva poole, teised toetusid kõige imelisemais seisangutes oma tugevamatele kaaslastele või lamasid abitult rohupuhmaga kaetud metsapinnal. /.../ Surmarahu, mis siin valitses, häiris ainult pasknääri karm häälitsus.”

Paasvere–Muuga metsades ei tulnud kaitsealast midagi välja tee-ehituse tõttu. Olukord Eesti Vabariigi alguses sarnanes praegusajaga, mil on kogetud erametsade rutulist mahavõtmist ja küpseks saanud riigimetsade ulatuslikku raiet.

Järvselja jahiloss hävis tules 1948, kuid tõusis fööniksina tuhast 1980. Taastamist juhtisid siis kunagised metsandustudengid eesotsas minister Heino Tederiga. Männipalgid tulid metskondadest üle Eesti.

Heino Tederi kursusevend Ülo Erik püstitas 1946. aastal Järvseljal geodeesia praktikumi ajal omalaadse rekordi. Soniga keerutades püüdis ühe tiiruga mütsi 46 parmu. Ka korjasid kaaslased pärast päevatööd temalt 90 puuki.