Juhan Telgmaa: tahaks Euroopasse, aga nii küll mitte

Suurte projektide kallale asudes kaalutakse variante. Alati on üheks alternatiiviks projektist loobumine. Kui klammerdutakse praeguse versiooni külge, siis olekski see Eestile Rail Balticu puhul parim.

Hiljuti koguneti KUMUs galakonverentsil. Huvi oli suur, sest küsitavusi ripub RB kohal hulgana. Jäidki rippuma, sest kahjuks oli kogunemine seda tüüpi, kus protagonistid ühel nõul oma asja ja üksteist kiidavad, kinnitades oma vankumatut usku, et nende jumal on ainuke ja teisiti arvajad pole eriti targad. Polnud kõnelemas ühtki ettevõtjat, kelle kaup kibeleks RB järele, mis võiks tuua tubli kasvu tema ärile. Isegi turismifirmasid polnud, ehkki raudteel reisimine võib just neile huvi pakkuda kui mõnus turismivorm. Käisin kunagi suusarongiga Karpaatides. No küll oli tore sõit!

Pärast ministri loosungeid pidas innustava, kuid siiski realistliku kõne ülikõrge euroametnik Hololei, asetades RB Euroopa transpordivõrgustiku laia konteksti. Aga mitte piisavalt laia, sest peale transpordi areneb ka kõik muu maailmas. Järjest saab selgemaks, et lõputu majanduskasvu paradigma, mis on aluseks ka RB tasuvusrehkendustele, on umbtee. Visionäärid on seda korrutanud alates 1960.-test, täna on märgid kõigile näha. 20-30 aasta jooksul, mis on RB ligim ajahorisont, ollakse sunnitud sellest loobuma ja nii kaob kindlasti alus uskuda ka kaubavedude mahu pidevat kasvu. Või natuke lähemalt: Euroopa Liidu praegu promotav ringmajanduse kontsept näeb ette asjade pikaealisust ja nende remonditavust, mis tähendab, et neid pole vaja enam nii palju toota ega ka neid ega nende jaoks toormaterjali vedada. Piltlikku näidet tuues ei ole enam vaja rikkis külmkapi asemele järgmist kohale vedada, vaid piisab, kui tuua kohale 100 x väiksema transpordimahukusega varuosa. Kõrge euroametnik jäi kahjuks kitsalt oma liistude juurde ega pannud ei ennast ega RB-t tervikpilti.

Üks tehti veelkord selgeks – reisijatevedu jääb marginaalseks, sest kiired rongid kusagil ei peatu ja kaugele sõit on lennukist kallim. Veel sai selgeks, et mujalt kui Soome ettevõtetelt pole RB-l märkimisväärset huvi ega kaubamahtu oodata. Neilgi on varsti palju otsem tee Taani kaudu, sest Fermanbelt üle Lollandi saab valmis enne RB-t.

Toon veel mõned kõlanud argumendid, mille veenvuse panen kahtluse alla.

  • RB annab parema ühendustee Euroopaga? Nii abstraktselt väljendudes kõlab see muidugi edumeelselt. Miks oli hädas ja hääbus Estonian Air? Käpardlik juhtimine pikendas agooniat, aga see polnud põhjus. Põhjus on selles, et otseühendusteks suurte keskustega lihtsalt ei jätku reisijate mahtu, mis kulud normis hoiaks. Analoogselt vajab ka RB teistsuguse loogikaga äriplaani. Ehk oleks targem ka RB Eesti osa kujundada näiteks kaupade juurdeveoteeks Kaunase logistikakeskusse, nagu me praegu sõidame Riiga, et edasi lennata?
  • Raudtee elavdab maa? Ei elavda. Vaadake kasvõi Tallinn-Tapa liini. Pole enam üheski jaamas laadimisplatvorme ega kaubaladusid, sest raudteetranspordi järele on vajadus kadunud. Kui raudteest saab ületamatu müür ja rongid ei peatugi, siis raudtee, vastupidi, suretab maa.
  • Lennukid-laevad reostavad õhku ja tulevikus nad kaotavad konkurentsis? Kust võtavad need RB kiidulauljad, et vee peal ja õhus jääb areng äkki paigale seisma?
  • Meie SKP, järelikult rahva heaolu, saab tubli kasvu? Jah, muidugi. Näiteks meie uued eurovanglad on ka suur panus SKP kasvu, kuigi kurjategijate taastootmine käib üha efektiivsemalt, Euroopa riikide võrdluses lausa eeskujulikult. Mõtet edasi arendades oleks loogiline kohe pärast RB valmis ehitamist selle lammutamine planeerida. Saaks veel kümmekond aastat SKPsse tublisti panustada. Kadunud ja põlatud Gustav Naan nimetas sedasorti meetodeid rahva elujärje tõstmiseks sotsiaalseks onanismiks, vanarahvas püksipissimiseks, et sooja saada.
  • Majanduslik tasuvus saab kindlasti tõestuse, sest varsti valmib AECOMi uus täpne analüüs? Tänan, ei! Sellel firmal on teada maine. Ja meenutaks siin ka kaasust brittide nõustamiskompaniiga GIBB, millele maksti „pädeva“ analüüsi eest Eesti Raudtee erastamisel 75 miljonit krooni. Mis oli tagajärg, teavad (ja sülitavad) kõik. Nagu maksad, saad ka muusika.
  • Ja lõpuks kõige kõvem argument – kui kohe ehitama ei hakka, siis euroraha ei saa. Ehk kui ma end kohe üles ei taha puua, siis mulle hiljem köie jaoks raha ei anta.

Suurt kõhklust tekitab teadmatus Poola seisukohtadest. RB ühisettevõttes ta ei osale, tema kaasa mängimisele pole peale heade lootuste muud kinnitust. Ka polnud Poola konverentsil esindatud.

Meil on muidugi vaja paremaid ühendusi Euroopaga. Paremaid ei tähenda ainult kiiremaid ja sirgemaid/odavamaid füüsilisi ühendusteid. Kui peale kiiruse ja odavuse teisi asjaolusid ei arvestata, polegi midagi mõistlikku oodata. KUMU kogunemisel ei räägitud sõnagi sellest, mida annaks-võtaks trassi läbi Tartu viimine. Ei räägitud sellest, et ka otseteel võiks piirduda kiirusega 160 km/t, mis võimaldaks nii inimestel kui loomadel igal pool üle raudtee saada. Inimesi see otsetee vedama ei hakka, kaupadele ei tähenda pool päeva kauem teel olemist midagi. Vaadates Brüsselist gloobusele ei teki tõesti tunnet, et sellisele pisikesele industriaalselt ja rahvast tühjale maalapikesele oleks rohkem kui ühte rongipeatust vaja. Praegune plaan surub Tartu tähtsusetuks provintsilinnakeseks. Eestile on sellel suurem tähendus kui 100 tuhat elanikku, mis Euroopa kaardil vaid pisilinnake. Mis suure ilma mastaabis kärbsekaka, on meile väikeses Eestis oma ja kallis, mida ei raatsi lasta hääbuda ka ükskõik kui suure idee nimel. Selleks sai ju Eesti riik tehtud.

Ajakirjanik Inga Raitar (aitäh talle selle eest!) nägi väga suure vaeva kogu selle avantüüri eest otsese vastutaja leidmisel. Ja ennäe imet, leidiski! Allkirja Eesti nimel pani üks kunagine Majandusministeeriumi kantsler. Mitte kellelegi teisele pole võimalik näpuga näidata, kui kord selgub, et tehtud on tohutu kahju. Tegelikud otsustajad ju kannavad vaid kollektiivset poliitilist „vastutust“.

Ma eriti ei süüdistagi RB rajamisele pühendunud rahvusvahelist seltskonda. Poliitikud on püstitanud ülesande, nemad püüavad seda parimal moel täita. RB projekt ühendab neid, kes elavad selle peal veel palju aastaid, ega kaota sentigi, kui asi lörri läheb. Eetika pole enam moes, rehepaplus on au sees, kollaborante on olnud igas ajas.

Alternatiivseid ja vähemalt kaalumist ootavaid ettepanekuid on aastate vältel otsustajatele teinud Eesti Rooma Klubi, Eesti Looduskaitse Selts, paljud ühendused ja üksikisikud, viimati 101 kultuuritegelast. Vastuseks on tuim vaikus või labane sildistamine. Ikkagi jätkub poliitikutel häbematust küsida, kus te seni olite, nüüd on hilja midagi muuta. Nähtavasti polegi kedagi peale Jumala, kes Eestit kaitseks.

EV vastne President ütles: „Kui on veel aega arutelu avada, siis võiks siiski veel korra vaadata, kas mingisugused eeldused, mille põhjal me tegime need valikud … on nii palju muutunud, et mõned meie valikud … enam on pädevad. Aga kui arutelu taasavamine tähendab, et see projekt jääks üldse teostumata, oleksime me kaotanud olulise võimaluse siduda ennast kiiremini ja paremini Euroopaga“. Eeldused ongi muutunud – AECOMi analüüs näiteks on osutunud puudulikuks. Euroraha kasutamisega väga hästi kursis olevana ütleb ta, et ka siis, kui seda raha mitte lihtsalt tuulde ei lasta vaid sellega lausa kahju tehakse, ei saa seda rongi enam peatada. Keeldun uskumast, et see on nii. Keeldun uskumast, et EV President nii mõtleb.

Balti riikide valitsused pole veel lepingule allkirju pannud. Ka Hololei ütles, et punkti, kust pole tagasi pöördumist, pole veel jõutud. Meil ON veel aega mõtelda. Poliitikud, kes te olete end nurka värvinud, ajage kõik eelkäijate süüks ja tehke paremad otsused! Näidake, et hoolite! Ärge koguge endale karmavõlga. Kartke säravvaim Hardo Aasmäed, kes sealt ülevalt kõiki teie tegusid näeb ja kirja paneb. Raportid saadetakse mitte ainult Brüsselisse vaid ka Peetrusele.

Juhan Telgmaa,
murelik kodanik