Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Kõpu–Ristna–Kalana: rannad ja liivaluited

Kivid ja liiv loovad rauget meeleolu läände kaarduvas Ristna rannas. Foto Ingmar Muusikus

Kaks valget plinki, periood kümme sekundit.

“Üüse vasta pühapäivä (18. märts 2001) mi vahikõrra aigu naksi Kõpu tuletorni tuli paistma ja ma ai Nõgisto koist vällä taad tuld kaema – Jaanus om esi Hiiumaalt peri...” kirjutab purjeka Lennuk ümberilmareisilt naasmisest võrokõnõ Kaido Kama.

Kõpu tuletorn on alates XVI sajandi algusest olnud ulguvesilt tulijate esimene tervitaja, lisab teine rännumees Tiit Pruuli. Hea ilmaga paistab see tere kätte oma 30 miili peale.

Tuttavad plingid aitavad merel tormis olijaid, aga hiidlased ise sõidavad autodega Kõpuotsa tormi imetlema. Seal sügavas meres käivad suured lained, seal kaardub ka “õete muku” (“väga ilus” hiiu keeles) Kalana rand.

“Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi õppida. Sellelt paigalt või inimeselt,” kirjutab Tõnu Õnnepalu Kalana kandist oma raamatus “Paradiis”. Köite sisekaanelt leiab “Paradiisi ja seda ümbritsevate alade” kaardi, kus Ristna majaka lähistel märgitud ka “Keelatud ala” ja “Lokaator”.

Seal paiknes sõjaväeosa, mis nelja radari abil jälgis tsiviil- ja militaarliiklust paarisajakilomeetrises piirilõigus Sõrvest Keilani. Salajasest väeosast pääsesid ohvitseridki välja vaid komandöri eriloaga. Neist aegadest kõnelevad kivide vahel roostetavad raudkonstruktsioonid ja mälusoppides veel vehklevad öised prožektorikiired. Nüüd asub Ristna neemel Surf Paradiis: merebatuut, jetid, lainelauad… Ka neljakantliku Põrgukivi leiab Kõpu poolsaarelt.

Näkimadalalate tagant kulgevalt laevateelt toovad lained kraami, mida rahvas nodimas käib. Kui veab, saab ehituspuud, võib napsata isegi sajanditevanuse mustast tammest purjepingutusploki. Kaste, pudeleid ja korgist võrgukäbasid leiab sageli. “Ähk leheb taris!” (“Ehk läheb tarvis!”) Kunagi tulid Kalana randa laevahuku ohvritena patsipidi kokku seotud kõrgest soost neitsid, kes maeti Neitsisäärele. Matust tähistanud kiviringi lõhkus aga Vene piirivalve blindaaže ehitades.

Ristnas 2009 avatud Merekaubamaja koondab rannast leitut ja ka mereprügist sündinud kunsti. Kui selle kaubamaja asutaja, RMK Ristna külastuskeskuse teabejuht Liis Soonik turiste paaritunnisele ekskursioonile viib, külastatakse peale Kõpu majaka ka Rebastemäe õpperajal asuvat Kaplimäge. Selle otsas asunud kabelile olevat kogukas kirikuõpetaja kunagi tule otsa pannud, sest ei jaksanud enam mäkke ronida.

Kindlasti ootab külastusi Ülendi ohvripärn. 1989. aastal pani üks segane mees puu põlema. Aasta otsa leinasid tõrvakõplased püha, Ülendi äbajumalaks kutsutud puud, siis tõusid kännust noored võsud. Nende külge on nüüd hädadest lahti saamiseks seotud linte.

Kui Liis Soonik saab paar tundi aega omale, läheb ta uitama Kõpu metsadesse, vaatama vanade luidete vahele tekkinud eriilmelisi väikesoid.

Kõpu kooli ehk mõisa hopusekopli järgi nime saanud Varsavälja instituudi õpilased käisid veel pärast sõda luidete kinnistamiseks männipuid istutamas. Kanged tuuled tekitasid sealkandis tuiskliivasid. Nüüd on need metsad suureks sirgunud ja luited püsivad. “Äi nad pole ära läind kuskile,” ütleb Ülo Pihel, üks toonastest Kõpu koolilastest. Kes istutusmaterjali saamiseks käbisid korjas, teenis ka “türgi raha”. Käbi ongi hiiu keeli “türk”.