Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Kakerdaja raba: ikka olemas, kui saabud

Pilved sõuavad Kakerdaja raba laukal, tagaplaanil pühapaik Hiiesaar. FOTO: INGMAR MUUSIKUS

Pilved sõuavad Kakerdaja raba laukal, tagaplaanil pühapaik Hiiesaar. FOTO: INGMAR MUUSIKUS

Turbasamblamättaid leidub seal kõige rohkem.

Mida igatseb inimene rabas, kui septembrisadu lööb läbi tuulepluusi otse selga? Igatseb soojust, tõttab auto poole.

Ometi seisatub ta, märgates värvikirevaid mättakuhje nokatäie punaste kuremarjadega turjal.

Siis muidugi laukad...

“Kui siia sisse astuda, siis tulebki see – selge surm.” Nii rääkis fotograafist sõber Ove Maidla Kakerdaja laukaserval pilti kadreerides. Siiski on rabajärvedes vabatahtlikult supeldud.

Rabamännid. Võib välimuse järgi jagada nelja tüüpi, õpetas botaanikaprofessor Viktor Masing.

Kui tuul madalates mändides tasa liigub, siis sündivatki see hääl, mille kohta ütleme “rabavaikus”. 1951. aastal astus Harju- ja Järvamaa piiril Kakerdaja raba servas asuva Noku talu õue loodushuviline poiss, liblikavõrgud kaasas.

Üksildases paigas elav metsapere andis laudalakas öömaja.

Poiss tutvus nende inimeste mõtteviisiga, korralikult peetud taluga. Fred Jüssi on saates “Ööülikooli rännakud” öelnud, et Noku talust kaasa saadud moraalset kapitali pole enam kusagilt võimalik hankida.

Ornitoloogidel õnnestus rabale nime andnud kakerdajat ilmalindu ehk järvekauri viimati Kakerdaja rabas kohata 1984.
aastal. See liik hakkab Eestist vähehaaval taanduma.

Oma raamatus “Sügismustrid” (1995) märgib Fred Jüssi: “Kakerdajat enam pole, aga raba ise, ehk küll vaesunud, püsib niisama avarana kui meie esimesel kohtumise aastakümnete eest.” Pärast Noku pererahva lahkumist talu lagunes, aga matkajad hakkasid seal peatuma.

Aita tekkis päevaraamat, pliiats oli palgi vahel. Kui ait lagunes, päevikupidamine jätkus – RMK lõkkekoha juures. 1999 valmis laudtee talu lähistelt Kakerdaja järveni. 2005 pikenes tee Mõnuvere- poolse seljandikuni, mis tõi kaasa selle, et üle raba hakkasid sõitma jalgratturid.

Folklorist Lona Päll on Kakerdaja raba pärimusest kirjutanud magistritöö (2016). Päevaraamatutest on ta leidnud näiteid mitmesugusest suhtumisest.
“Sääsed on lollid, visake neid kividega!” (laudteel ratastel liikunud seltskonnalt). Või: “Rabas oli üks punane sokk. Taimedest läbi kasvanud ... mõtlemisaine” (matkaja, kes ei ole rahul, et paik pole enam endine).

Muutused Kakerdajal on ajendanud mõttevahetust laudteede plusside ja miinuste üle üldse. Plusside hulka võib kindlasti lugeda parema võimaluse tutvustada raba lastele.
Turvaliselt laudteel liikudes saab enamiku infot nägemismeele abil, märgib Lona Päll.

Raja kõrval liikudes aga teravnevad hoopis teised tajud. Tuleb eristada värve – et astuda kindlamatele mätastele. Tuleb ka tajuda vahemaid ja hinnata oma jõudu – kas ikka jõuan üle älve hüpata.

Kes laudteest ei hooli ja sumpab omasoodu, võib Kakerdaja rabas jõuda samblasse vajunud puust ristini lauka serval.

Järvamaa kohapärimuse raamatust “Arad veed ja salateed” leiame selgituse: “Evald ja Noku noorem poeg Aksel hakkasid üle Kakerdi raba minema ja õhuke lumi oli raba peal ja jäid kaduma – akordion ja kaks poissi. /.../ Kevadel käidi ikka neid rabaaukusid vaatamas. Üks mees tõusis vee peale, teine ei tulnud. /.../ Siis võeti teine ka lauka põhjast välja, pill rihmadega seljas. Sest ajast on sinna lauka juurde rist pandud.”