Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Matsalu: lagedaid täidab tiibade kohin

Vaade linnutornist Suitsu jõele Matsalu lahe lõunakaldal. Foto Ingmar Muusikus

Vaade linnutornist Suitsu jõele Matsalu lahe lõunakaldal. Foto Ingmar Muusikus

Linnuhuviliste listi saabus 22. septembril 2017 soomlase Antti Karlini läkitatud teade: “Täna loetud õhtusel lennul Põgari-Sassi umbes 15 000 sookurge.” 15 000 – umbes nii palju sookurgi sügisel Matsalus peatubki.

Ööbivad rannaniidul, päeva veedavad ümbruskonna põldudel seltsis kümnete tuhandete valgepõsk-lagledega. Lahel aga valmistub rändeks mitte vähem arv sõtkaid, viuparte, punapea-varte, sooparte… Linnusügis Matsalus.

Põgari-Sassi rannaniitu peavad ornitoloogid, keda saabub piirigi tagant, ka üheks parimaks kahlajate vaatluskohaks Eestis: rüdid, tüllid, püüd, rüüdid, naaskelnokad. Neid liike saab paremini jälgida, kui vesi püsib madal.

Oktoobrisadudes lähevad aga juba teele sookured ja haned, seejärel luiged. Kui laukude tiivaplaginat enam roostikus ei kosta, jääb jääkaane tekkeni ehk nädal – nii ütleb Matsalu rahvatarkus.

Kui jää tuleb, saab siselahest puhas valge plats. Nagu poleks seal kunagi kedagi olnudki. Siiski – roostikku ilmuvad talvituma pika sabaga roohabekad ja sinitihased. Toiduks leiavad nad tühjades rookõrtes elutsevaid putukaid, nende vastseid.

Viimane poolsajand on nii mererandades kui ka sisemaa järvekallastel toonud kaasa roostike pealetungi. Veel taasiseseisvumise aegu võis tekkida tunne, et rookasvul pole Matsaluski piire…

Looduskaitsjad Alex ja Kaja Lotman on suutnud Matsalu rahvuspargis teha imet – nende innustusel on osa talunikke murdnud läbi bürokraatiamüüride tee eurotoetuste juurde. Luhad püsivad lagedad, sest niidavad uued traktorid ning karjatarade vahel söövad šoti mägiveised ja kihnu maalambad. Roostikul pole võimalust sisemaa poole trügida, ka nõukaajast pärit taimestiku vohamist põhjustav reostus on vähenenud.

Kui 1950. aastatel kujunes Matsalu sümboliks roostikku peitunud hüüp, kelle häält asjatundjad tühja pudeli abil jäljendada oskasid, siis nüüd loovad Matsalu kuvandit eelkõige lagedate rannikualad, kus rändlinnud peatuda saavad. Kitsad rookanalid jõgedel ja vabaveelised lõmpsiaugud püsivad ikka alles. Samuti kõrgel õhus keerlevad merikotkad, roo-loorkulli madal, kõikuv lend.

Kaitseala rajajaid ornitoloog Erik Sits võttis endale 1938. aastal perekonnanimeks Kumari – ühe laiu järgi, mis praegugi küürutab lahesuudmes Sipelga- ja Tondirahu vahel. Kümmekond aastat tagasi kasvas Kumari laiul elava haruldase konna kõre populatsioon jõudsalt, sest nende kudemiskohtades algas taas heinaniitmine. Siis aga hiilisid laidudele kährikud ja pistsid konnad nahka. Loodushoidjad kutsusid appi jahimehi – küttima kährikuid ja ka rebaseid, kes väikesaarte linnupesadeski kiskjahambaid näitasid.

Keskkonnaameti kaitsekorralduse spetsialist Ilona Lepik kasvatab nüüd rahvuspargi keskuses Penijõel kõresid ja asustab neid Kumari laiule lootuses, et konnad seal uuesti koiba kinni- tavad.

Mõnele inimesele võib lage maastik tunduda igavavõitu, aga Kaja Lotman ütleb, et on Matsalu öödes, kuust valgustatud taevakupli all kogenud erilist vabadusetunnet.

“Kui Matsalus kord ära käia, siis on elus väga vähe valikuid,” lisab 1967. aastast kaitsealal töötanud ornitoloog Eve Mägi. Neid sõnu kinnitab ka üks Hollandi pere, kes pärast paiga külastamist sinna elama kolis. Nad kõnelevad, et elu Matsalu linnuriigis tähendab võimalust osaleda kevadest kevadesse ja sügisest sügisesse korduvas suures looduse vaatemängus.