Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Mulgimaa südames: Karksi ja Helme

Karksi kirikutorn kaldus viltu, kui mäekülg vajuma hakkas. Nüüd on aga tugevad talad selle vajumise peatanud. Foto: Ingmar Muusikus.

Karksi kirikutorn kaldus viltu, kui mäekülg vajuma hakkas. Nüüd on aga tugevad talad selle vajumise peatanud. Foto: Ingmar Muusikus.

Mulgimaa on ilus kõik, aga vaat Karksi kant see paistab kõige ilusam.

“Tule, oh rändaja, Karksi mägedele, orgudesse ja metsadesse!” kutsub August Kitzberg külastama oma kodukanti (jutustuses “Maimu”). “Viibi Karksi linnamäel vägevate varemete vahel, kas pühapäeva hommikul, kui siit väikese valge kiriku tornist kellahääl pühalikult lainetab ja virvendab, kuni kaugusesse kaob...”

Või vaata kuldses õhtupäikeses sealt mäeveerult alla, kus Linnaveski järv kõrkjate vahel uinub. Siis “püha rahu asub su hinge”, ütleb kirjanik. Oru vastasveerul istub ta ise pronkskujuna. Tuleb ette, et mõni kooli­tüdruk papa Kitzbergile sülle ronib – see on nagu kivist pink – mõtisklema, mis teda tulevikus võiks vaikse Karksi-Nuia aleviga siduda.

“On aegu, kus elatakse otsekui kõrgepinge surinas, ja on kohti, kust voolab välja ikka kõrgepingeliin. Üks selliseid on Karksi,” kõneleb folklorist Oskar Loorits 1936. aastal väljaandes Mulkide Almanak. Õieti peaks kirjutama “Kargsi”, märgib ta samas. Sest linnamäele on tuldud kunagi “kargusihe” ehk otsima varjupaika vaenlase eest, kuid on tuldud ka “kargusele” ehk tantsule.

Karksi paistab ehk kõige ilusam, aga Helme kant paistab ilus ka. Helmet on ühes tema pealinna Tõrva ja laia Tündre järvega isegi Liivimaa Šveitsiks kutsutud. Nii siin kui ka seal leidub veel veranda, kahepoolse saaliukse ja kahe korstnaga mulgi häärbereid, mis kunagi linakasvatuse rahade eest püsti pandud. Teine Maailmasõda võttis küll pool Tõrva linna ja küüditamised viisid talupered. Midagi mulgi hiilgusest on aga ka alles püsinud.

Ja kujuta nüüd ette kaht mulki naaberkihelkondadest omavahel toredas tujus selgitamas, “kumba rüapõllu lainendeve parembeni”. Maastiku graatsia kajastub lisaks keelemurraku pehmuses.

Ühed lossivaremed Karksis, teised Helmes. Põhjasõja-aegne ajalugu, turistile kena vaadata. Kui aga seesama Karksi-Nuia koolitüdruk ruudulisse vihikusse elanike arvukõvera tõmbab, suundub see nagu joonlauaga tõmmatult alla. Sellest langusest ei saa kuidagi lahti, nagu pole kant lahti saanud vohama hakanud mürgisest karuputkest. Abi ei ole tulemas ka Helmest, kus traktor-monument teatab, et 86 aastat said sealt koolitust põllumehed, maatööde tegijad – nüüd enam mitte.

Kõige rohkem rahvast kohtab Helmes jaanipäeval. See on juba vanast ajast nii suur püha, et Helme kalmuaed näeb jaanipäeva lõunaks välja nagu “ütsainus suur häitsmetutt”. Kooliõed ja klassivennad kohtuvad seal, kõige kaugemad sugulased, tulevad ühised vaaremad meelde, pasunamehed käivad kalmult kalmule.

Küllap nad peatuvad ka luuletaja Hendrik Adamsoni haual: “Ku Pikäsillast üle saa, suud anna mullal ma...” ning kui Tartusse Raadile satuvad, mängivad seal Lembit Eelmäele ja Herta Elvistele: “Es sa nüid änäp tõnetõsete, sia miute, mia siute.”

Kalmudelt on vahel mindud ohvriallikale ehk Arstiallikale, kuhu noored tüdrukud on seitsme häda vastu abi saamiseks ammust ajast helmeid puistanud – sealt paiga nimigi.

Kirjanik Herta Laipaigale jutustas ohvriallikast rahvalaulik Roiu Minn: “Jaaniööl täpselt kell kaksteist süttib läte tuhandevärvilises tules. Tulelõõm on nii hele, nagu oleksid taevatähed ise oma säraga allika põhja laskunud ja maapõue mitmevärvilised kivid neile veel seltsi läinud. Kust mujalt kui allikate ilust on pärit Helme kirisukkade ja kiri­kinnaste värvid.”