Arutelu Eesti rahvusmaastike teemal

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika - pääsusaba.

 

Aasta tagasi alustasime rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

 

Rahvusmaastike esmavaliku  pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond.  Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal  koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“.   Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks. 

 

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda Facebooki lehel Valime Eestile rahvusmaastikud.

 

Alustame arutelu, ootame teilt märtsikuu jooksul hinnanguid meie valiku kohta, täiendusi ja ettepanekuid eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com

 

Eesti Looduskaitse Seltsi kõneisik Eesti rahvusmaastike valimise teemal on Jaan Riis, tel: 56476297.

 

Valiku teeme kõik koos.

 

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Narva jõgi: riikide ja inimese teenistuses

Tema vooluhulk on suurem kui kõigil teistel Eesti jõgedel kokku. Kui Peipsist Vasknarva ja Skamja külade vahelt minema hakkab, küünib ta laius 600 meetrini. Narva jõgi ehk Narova (pikkus 76 km).

Aastat 6000 tagasi murdis ta end maapinna tõustes nüüdsesse sängi – eelmine kulges ida poolt. Võimalik, et veehoidla kohal Narva jõkke suubuv lisajõgi Pljussa (281 km) on vanem kui praegune peajõgi. Alamjooksul Riigikülas käis elu igatahes juba 8500 aastat tagasi – sealt on välja kaevatud kiviaegse elamu põhi.

Asustusloos mängis rolli jõe kalarikkus. Kuldaegadel leidus Narovas nõnda ohtralt uimelisi, et kudeajal ei suutnud harakad enam kädistada – olid end kurguni täis söönud. Rootsi kuninga Karli järgi nimetatud Karoli küla elanikud vedasid läinud sajandi algupoolelgi särgi põllule väetiseks. Papid siirduvad XXI sajandilgi, kahvel käes, armsa kodujõe luhta haugi lööma, aga ajad pole enam need...

Jõe väheviljakaid kaldaid on asustanud venelased – tublid kalurid, head müürsepad ja osavad aedviljakasvatajad. Juba paarkümmend aastat lahutab kogukonda aga jõel kulgev riigipiir.

“Как там дела, Николай?” hõikab üks õngitseja üle jõe teisele.

“Утром поймал одну, а вообще так себе...” vastab teine. Hea meelega pakuks vanale sõbrale suitsu ja suitsule tuld, selleks tuleks aga sõita sajakilomeetrine ring Narva piiripunkti kaudu. Narva jõe vesi on tegelikult Peipsi järve vesi. Kui Peipsi tervis paraneks, paraneks ka jõe seisund. Tõsi – alamjooksule lisandub kaevanduste vett, olmereostust, elektrijaamade jahutusvett... Soojuselektrijaamad on nagu vaalad, mis vajavad hästi palju vett – et jahutada turbiinides juba töötanud auru.

Kel aega, võib paadi iidsele kaubateele tõugata ja Narova voogusid oma käega katsuda – piirivalvele peab küll teatama. Huviline võib üles otsida ka veeseisu reguleerimiseks 1930. aastail jõelähtesse rajatud buunid (kannustammid). Möödume vanadest jõesängidest ehk struugadest, laiadest luhtadest ja põõsastikest...

Jõe suurima saare Permisküla kohal jaguneb jõgi kaheks, laenatud kummipaadiga matkaja võib valida vasakpoolse haru, hüva kätt jääb kärestikulisem osa.

Gorodenka külani jõgi voolab, aga siis lööb nagu väsinult käega ja jääb seisma kui järv. Narva hüdroelektrijaama pais pidurdab hoo juba kilomeetreid enne linna. Varem pani veejõud Narvas tööle laua- ja kalevivabriku, Kreenholmi kudumismasinad, 1955. aastast pole Narova aga enam endine. Tekkinud veehoidla uputas külad, metsad ja sood. Euroopa võimsaimad Narva joad – kahe joaastangu vahel asub Kreenholmi saar – jäid kohiseva veeta.

Venemaale kuuluva elektrijaama lüüse on avatud üksnes suurvee, jääpaisu või turbasaarte paisust allalaskmise puhuks – märgivad Anne-Ly Feršel ja Eva-Liis Tuvi ülevaates “Narva jõgi” (2010).

On tehtud plaane osaliselt taastada Eesti-poolne juga ja elustada kunagised lõhekoelmud kanjonis. Vaevalt saame taas näha, kuidas uljaspead kihlveo korras end kosest tünni sees alla kukutavad – need olevat olnud palgiparvetajad, kes teadsid soodsaid hoovusi (vt “Mälestusi vanast Narvast” (1999)).

Joaorg püsib ikka alles, narvakad käivad seal koertega jalutamas, lapsed sõidavad jalgratastega, mehed viskavad õnge. Püsivad ka kindlused, taastatud kujul. Rootsi-aegset kaunist Narva linna taastame vaid unistustes.

Narva silmud olevat aga nii elujõulised, et roomavad isegi ahjus perenaise pirukast välja – et jõkke tagasi pääseda.