Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Pühajärv: suvitaja ideaalmaastik

Vaade Pühajärve Kloostri­saarele, mida kohalik rahvas on ka Kuuse- ja Sõõrik­saareks kutsunud ning kus kunagi asunud klooster. Foto: Ingmar Muusikus.

Vaade Pühajärve Kloostri­saarele, mida kohalik rahvas on ka Kuuse- ja Sõõrik­saareks kutsunud ning kus kunagi asunud klooster. Foto: Ingmar Muusikus.

Järv nagu emailitud liud lebab haljaste küngaste vahel – kirjutab Friedebert Tuglas romaanis “Felix Ormusson”. “See on nagu muistne klaasmaal, heledate ja puhaste värvidega, kauniste ja karskete joontega. See on kui sügav ja käsitamatu sümbol, mille taga elu suured tõed peituvad.”

Võib arvata, et kirjanikul oli teksti luues silmade ees vaade Saare talu katusekambri aknast. Jaan Eilart ütleb oma raamatus “Looduse õpperajad” (1986) Pühajärve kirjeldades, et Saare talu suved on osa meie kultuuriloost. Sealses suvitusmajas elasid aastail 1918–1925 ka teised siurulased. Kolga-Tedre talus tõmbas hinge Karl-August Hindrey. Kui otsime, leiame järvekajastusi nendegi loomingust.

Järve esimesi lõuendile jäädvustajaid oli Peterburi kunstiakadeemias õppinud Karl Ludvig Maybach, kes peatus Pühajärve mõisas aastal 1887. Järgnesid Konrad Mäe, Villem Ormissoni, Johannes Uiga tööd.

“Siin on ilus,” ütleb seegi puhkaja, kes jalutab aastal 2017 hotelli taga rannal. Kaldad võiksid olla veelgi avatumad. Üht suurt plaani on XXI sajandil Otepää ümbruses keeruline teha maaomanike rohkuse tõttu. Igal juhul on Pühajärvel paremini läinud kui Väikesel Munamäel, mis kaotas suusanõlvade rajamisel oma näo.

Pole põhjust ka karta varba vette pistmist. Järve tervisele saab Euroopa standardite järgi panna paremagi hinde kui koolipoisi kolm. Limnoloogid märgivad, et rohkem kui 250 hektari suurune Pühajärv on küll olnud sinivetikaterikas, kuid siiski hea supluskoht.

Rohkem kui molbertiga kunstnikke ja lilleliste kübaratega luuletajaid trehvame tänapäeval järve ääres sportlikke kujusid – tennisemängijaid, jooksjaid, jalgrattureid. Rulluisutajad tuhisevad kallastel kulgevale kergliiklusteele. Seda saab kasutada ka kõnnitiirul ümber meie ideaalmaastiku. Nutitelefoni asemel võiks taskusse torgata otepäälase Mart Juure luulekogu “Jooks ümber Pühajärve”.

Kes soovib teel kultuuriloolisi põikeid teha ja mitte lühimat rada otsides roostikus sumbata, võiks valmistuda 15 km pikkuseks matkaks. Hotelli juurest Sihva suunas minema hakates püüab pilku Sõjatamm. 1841. aastal pidid seal läbi kadalipu astudes 500 hoopi vastu võtma talumehed, kes keeldusid kuuletumast mõisnikule ja kasutamast oma äravaevatud hobuste suutlikkust ületavaid uusi raudatru.

Edasi võiks üles otsida Väikese Emajõe selgeveelise alguse ja Kooliranna. Igal tutipäeval tassivad Pühajärve kooli lõpetajad rõõmsas rongkäigus Kooliranda kanderaami abil piraka kivi ja heidavad selle vette. Aasta nooremad peavad sealsamas kivi veest üles otsima ning tagasi kooli juurde vinnama.

Tartu suusamaratonil startinud teavad hästi kahe jõnksuga Poslovitsa laskumist järve idakaldal pärast Nüpli pikka metsavahet. Laskumise äärde jäävas Poslovitsa talus on filmitud Oskar Lutsu “Suve”. Meenutagem Kiire kohmakat tänukõnet köstrile: “Teie meid õpetasite kõigevägevamale lootma, kes kõige eest hoolitseb ja muret kannab, niihästi metsussikese, metslinnukese…”

Poslovitsa talumajale kinnitas looduskaitse selts 1974. aastal mälestustahvli – teadlastele Hendrik Bekkerile ja Aleksander Audovale, kes seal 1918–1919 elades Pühajärve uurimist alustasid.

Tagasiteel võib janu kustutada rauarikka punase veega Armuallikal ja ronida Kolga mäe otsa parimat järvevaadet otsima. Ketsid võib jalast võtta rannapargis asuva samba juures, mis tuletab meelde Tema Pühaduse XIV dalai-laama 1991. aasta 3. oktoobril Pühajärvele antud õnnistust.