Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Pakri poolsaar: kahurid ja krüüslid

Pakri neem vaadatuna Paldiski Põhjasadama lähistelt, varasügis 2017. Foto Ingmar Muusikus

Pakri neem vaadatuna Paldiski Põhjasadama lähistelt, varasügis 2017. Foto Ingmar Muusikus

Suurvürstinnad tegid naeratades koos Väike-Pakri elanikega heina. Nikolai II uuris Leetse mõisa omanikult maaostuvõimalusi talle sügavat muljet avaldanud Pakri neemel.

Erariides sandarmeeria nuhid käisid valvsa pilguga ringi – aga siiski … valitsesid päikeselised kesksuve meeleolud. Sõjalaevad seisid Paldiski reidil, käisid läbirääkimised Saksa ja Vene kroonitud peade vahel – aga kuskil lähemas tulevikus kangutas Esimene maailmasõda juba lahti enneolematu verevalamise ust.

Pakri oli kujunenud osaks Peeter Suure kavandatud Soome lahe merekindluse projektist ja kahel sõsarsaarel toetasid oma raudseid kandu paekivi-klinti raskesuurtükipatareid.

Kuni 1944. aastani asustasid Pakri saari rootslased. Rootsikeelse Suur-Pakri saare nime Rogoy leiab 1283. aasta ürikust, kus Padise mungad oma maavaldusi kirjeldavad. Hilisematel kaartidel näeb saarte nimekujudena: Stora Ragö, Lilla Ragö.

Paekallas algab kohe Paldiski juurest, kirjeldab kodumaarändur Gustav Vilbaste. “Esiteks on võrdlemisi lai rannik paekalda ja mere vahel. Siin esineb rand täiesti paekivi lademetel, mida uhtunud alaline lainete liikumine ümmargusteks, kärniliseks, sopiliseks; kohati on paekihtidel vall veerkiva, millel vähegi suurema lainega tõusevad vähemad kivid üles ja veerevad siis jälle klõbinaga tagasi…” Neeme tipu suunas aga jääb ainult kitsenev riba rusukaldega kattunud pinda mere ja panga vahele.

Juunis 1923 jõuab Pakri pangale looduseuurija Johannes Piiper ning kirjeldab: “Võimsate nukkidena ja püstloodsete simssidena ripuvad ruugjashallid kaljumüürid nende kohal kummuvas taevasinas. Krüüslid, põhjapoolse päritoluga rannalinnud on valinud Pakri neeme paekaljud endale pesitsemispaigaks. Nägime, kuidas üks neist pragulise paenuki tagant välja lendas. Jälgisime, kuidas ta, punajalgne ja süsimust, valge laik tiibadel, sinirohekasse vette laskus.”

1968. aasta aprillis alustas Paldiskis tööd tuumaallveelaeva imiteeriv ja töötava reaktoriga varustatud õppestend, 1983 lisandus teine. Punalipulise laevastiku peastaap seiskas reaktorid 1989.

1992 suundus Paldiskisse 2300 osavõtjaga roheliste rattaretk ja puges poste maha murdes keelatud territooriumile. Tuumaobjekti eest vastutav admiral Aleksandr Vassiljevitš Olhovikov lahendas plahvatusohtliku olukorra telefonikõnega Kaliningradi ja avas huvilistele linnaväravad.

1993. aasta sügisel kõige värvikamal ajal pääses Väike-Pakrile Fred Jüssi, kelle retk kinnitas tuntud tõde: loodusel on traataia taga hea olla. “Purukstambitud aladel valitses häving ja kaos, aga sõjamasinast puutumatu oli tõesti puutumata.” Klibulool kasvasid kased, lodjapuud, pihlakad, pajud, haavad, paakspuud ja kibuvitsapõõsad.

26. septembril 1995, öö hakul, lahkus Paldiskist viimase vene sõdurina tuumaobjekti vastuluureohvitser.

Sajandivahetusel ilmus Eesti tähtsamate linnualade atlas, kus seisab kirjas, et Paldiski laht on oluline väike- ja laululuige rändepeatuskoht. Krüüslid püsivad vähearvukatena neemetipus, mujal Eestis neid näha ei saagi.

“Kui jõudsime Pakri saarte juurde, loojus Päike,” jutustab ühest XXI sajandi purjekaretkest muusik ja kirjamees Jaan Tätte. “Siis läksin teistest eemale pukspriidi juurde, helistasin koju ja ütlesin naisele, sa ei kujuta ette, kui ilus siin praegu on. See oli tavaline päikeseloojang, kui ükski päikeseloojang üldse saab tavaline olla.”