RAHVUSMAASTIKUD: Karula kant - kultuur kuplite vahel

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on neid Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks leida 50. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

***


Karula kõrgustik Kaika kandis pärast ägedat lehekuist kevadvihma. Foto: Ingmar Muusikus

Auto peatub teeservas kruusa klõbinal. Poiss, kes ujutab läbi teetruubi käbisid, tõstab pilgu.

“Kust siit läheb tee Karula kiriku juurde?” Poiss nuuskab voorimehe kombel tagantkätt nina, tuleb kraavist välja ja kõneleb: “Keriku manu, kas sa sis tuud ei tiiä? Sa lähät siit õkva edesi, sis om, näed hääd kätt tii veerel pedästü nuka man üts talu. Sa näit küll?” “Näen-näen!” “Sääl om kats suurt pinni, tõni om verrev, tõni om ka verrev, krants kaalagõ, noil om nii, kas sul nuia om vai ei olõ, nuu haukva kavvõst!” Siis sepatare juures klähvib ka üks pisike... “Tuu lüüt jalagõ maha!” Tõsiseks läheb asi aga Visseril, kus ründab valge, kel “verevä silmä nigu soel”. Ei haugugi, kargab kohe kallale. Tollele punaste silmadega tegelasele tuleb vemblaga risti üle nina tõmmata, siis jõuad ka kõrtsi ja kiriku juurde.

Selliseid soovitusi jagas üks poiss, keda kirjeldab Karula kihelkonnast Mägestiku talust pärit kirjanik Jaan Lattik oma sada aastat vanas jutus “Teejuht”.

Samalaadseid pehmes Karula murrakus juhiseid võib kuulda ka tänapäeval, sest murdekeel elab siin edasi, olles otsekui mäekuplitest kaitstud-ümbritsetud.

Kuskil mujal maailmas ei leidu nii palju mägesid kui Kaika kandis.

Neid õige pisikesi mägesid mahub palju ühte paika, ja imelugu – igal mäel on ka oma nimi.

Võrumaa uurija Evar Saar on ühel ruutkilomeetril Mändiku talude juurest kokku lugenud 22 mäenime. Kui talud püsisid veel täies jõus, oli peremehel hea poisile päevaülesandeid jagada: “Hobõsõmäele kündma! Soeniidule niitma!” Kus oli hobune kunagi otsa saanud, kus hunt millalgi lambaid murdnud.

Peaaegu igal talul on oma Saunamägi, kus seisis või seisab saun. Jaanimägedele andsid nime jaanitulekohad.

Kaika rahvatohtri Kaika Laine (1927–2013) kodu juures on ka oma Jaanimägi, aga see sai nime hoopis Laine isa, põlise Püssa talu peremehe Jaani järgi. Seal lähedal küürutavad veel talu järgi nime saanud Püssapõlvemägi ja Kaheküürumägi, mida Lainetädi ise kutsus Kaamelimäeks.

Kui koertega hästi läbi saab (ja tänapäeval püsivad nad enamjaolt kinni), võib minna Karula käänulistele teedele uitama.

Mais kaovad talukohad lillade sirelite merre. Mõne lauda katus on sisse vajunud ja teelahkmel märgivad puusse lõigatud ristid pererahva lahkumist. Teisal põlevad kevadelõkked, mürisevad traktorid, mis ei karda mäekülgedel ümberkukkumist, hüüavad loojale määgides kiitust lambakarjad ja suitsevad suitsusaunad.

Karula rahvusparki tutvustades kõnelevad sealsed teejuhid, et enamiku kaitsealast moodustab mets. Üks suur katkematu mets, kuhu seeneline võib nõnda ära eksida, et ööseks välja ei saa.
Künkad ka ümber, peab hakkama laanes uut hommikut ootama.

Metsade taga tukuvad õhtuti udused järvepeeglid, mille kohal tiirutavad kalakotkad, ning leiduvad isegi väikesed rabad koos sookailulõhna, küpsevate murakate ja jõhvikatega.
Kui hästi vaikselt püsida, võib näha ojas tsuklemas kobrast, kes ninaga lükkab puutükke uude kohta, kujundades uusi kuivanud kaskedega märgi maastikke.

Kõige suurem Karula neljakümne järve hulgast on Ähijärv, mille kohta sealse rahvuspargi rajajaid Pille Tomson on kirjutanud: “Ähijärv vihmaga ühte keerleb raevukat tantsu, lörtsi lööb vihmale sekka, pilv tormab riivates latvu. Talud kõik vajuvad halli, ilm litsub maadligi küla. Metsatalus, mu kallid, süüdake pliidi all tuli.” 

JUHANI PÜTTSEPP