RAHVUSMAASTIKUD: Kuremäe - kodu vana tamme juures

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on neid Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks leida 50. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

***


Kuremäe klooster, paik, kus juba üle saja aasta on lakkamatult palvetatud me kõigi eest. Foto: Ingmar Muusikus

Ööpimeduses meeleheitlikult kloostriuksele kloppivad õnnetu saatusega tütarlapsed? Pigem on see ettemääratus.

Kõik sünnib iseenesest, vaevadeta, kuidagi loomulikult – nii ütleb see, kes on otsustanud jääda Kuremäe kloostri rüppe.

Turismibussiga saabujale võib Pühtitsa Jumalaema Uinumise klooster paista täiesti omaette maailmana, kuhu justkui ei küüni. Saab pilgu heita uhkele peakirikule, kuldselt helkivale ikonostaasile, põnevalt laotud halukuhjadele, näha mõnd tumedais rõivais nunnakuju. Ja siis … saab kioskist kaasa osta pisikese ikooni ja punase klaasiga lambi. Võib kodus lambi süüdata ja vaadata pühapildilt kumavat valgust, palvetada. Mida ikoon ütleb, see sõltub palvetajast ja palvetest. Võib ka mõtelda: mis seal Kuremäel, Kurtna järvestiku ja Puhatu soo lähistel siis XVI sajandil juhtus.

Üks eestlasest karjus, Kuremäest mitte kaugel allika lähedal orus, märkas hommikul mäe otsas ilmutust. Kaunis ja suurtsugu naine seisis säravais rõivais, ümbritsetuna aupaistelisest kiirtepärjast. Nõnda on 2010. aastal, Kuremäe peakiriku avamise sajandal aastapäeval Postimehes ilmunud artiklis sõnastanud ajaloolane, praegune Tartu linnapea Urmas Klaas.

Kui karjus mäele lähenes, ilmutus kadus. Kui karjus naasis karja juurde, näitas end taas. See juhtus ka teisel ja viimaks kolmandal päeval – siis nägi ilmutust juba rohkem inimesi. Pärast leidsid eestlased suure tamme juurest ikooni, mis kujutas Jumalaema uinumist. Siis ehitasid kohalikud mäele kabeli. Algas Kuremäe ja ka allika austamine. Jumalaema uinumist kujutav ikoon asub nüüd kloostri peakirikus.

Eesti Rahvaluule Arhiivis leidub üleskirjutus aastast 1939: “Veel praegugi kasvab Kuremäel suur tamm, mida hüütakse pühaks tammeks ja mille otsas vanasti alati on pesitsenud toonekurg, aga seoses rahva rohkuse ja liikumise juurde tulekuga on pesitsemise maha jätnud.” Samas märgitakse, et tammest murtud oksaga hamba kolkimine või koorepuru toppimine auku kaotavat hambavalu. Okste murdmisest jäänud tamm aga kiduraks, seepärast on puu ümber kaitsev aed ehitatud.

Marju Kõivupuu nimetab raamatus “101 Eesti pühapaika” Kuremäge mitte ainult õigeusklike, vaid ka eesti ja vadja maarahva iidseks pühakohaks, mis seotud Kalevipoja lugudega. Näiteks Jõhvi kiriku visitatsioonil 1699 selgus, et kihelkonnas on palju hiisi, kusjuures eriti kuulus on Kurra-Meggi (Kuremägi).

Eestlased on 15. augustil tähistanud rukkimaarjapäeva, see on ka Neitsi Maarja surmapäev ehk Jumalaema uinumise püha.

Nagu märgib Mall Hiiemäe oma rahvakalendris, on selle päeva pühitsemises eestlastel ühisjooni vene-õigeusulise elanikkonnaga.

“Kadund ema rääkis, et jäeti suvel einatöö katki ja mindi Kuremäele. /.../ Vene rahvas, nied tulid jala, õlid suured rongikäigud, kui tulid. Iestlased nagu käisid rohkem vaatamas seda.” (Iisaku).

Traditsioon matkata augustikuus ristikäigus koos imettegeva ikooniga Vasknarva kirikust Kuremäele püsib. Ja klooster püsib, kuigi tamm on kuivanud… Praegune kloostri eestseisja iguumenja Filareta on jutustanud lugu, kuidas 1946. aastal pöördus kloostrisse lendur, kellele oli sõja ajal antud ülesanne hävitada Kuremäe kui maamärk (samas paiknes ka Saksa väeosi). Kui lendur juba valmistus pommilaadungit heitma, ilmus talle keegi ja palus oma kodu mitte hävitada. Külaskäigul kloostrisse tundis lendur ikoonilt ära, et teda oli kõnetanud Jumalaema.

JUHANI PÜTTSEPP