RAHVUSMAASTIKUD: Soomaa rabasilmad ja suurveed

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on neid Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks leida 50. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

***


Kanuumatkajad Karuskose talu õuele voolanud Raudna jõel 2010. aasta aprillis. Foto: Ingmar Muusikus

Laukad paistavad päevavalguses helesinised, aga kunstnik või luuletaja näeb soodes teisigi värve.

“Kas tunned raba silmi rohelisi ja teisi punakaid kui rauamuld?” kirjutab Heiti Talvik. Noore mehena tihti kodulinnast Pärnust Tartusse rännanud luuletajale võis Soomaa kant olla inspireerijaks: “Kauged sood ja harvad pajud, tühjad rannatused, sinna raugevad kõik rajud, kaovad kannatused.”

Lõpututena näivad metsadevahelised teed, nöörsirged sihid, ühetoonilised turbasamblalaotused. Kauged suured rabad: Kikepera, Kuresoo, Ördi, Valgeraba.

Matkaja jaksab valgevaluga kõndida ehk paarkümmend kilomeetrit. Sama palju liiguvad ööpäevas Kikepera hundikarja liikmed, nagu selgub zooloog Marko Kübarsepa seireandmetest.

Ühel talvel Valgeraba servas Paelama oja lähistel kulgesime kilomeetreid koos hundijälgedega. Kus oli susi teetruubi juures joonud, kus kobrast varitsenud ... Siis aga läksid jäljed lootusetult sassi. Näis nagu olnuks loomad teineteise ümber karelnud ... Nad olid seal mänginud, taipasime viimaks. Võib-olla isegi tantsinud.

Mis viga huntidel tantsida nii inimtühjas paigas! Sellesama inimtühjuse pärast saabki Kikepera hundikarja koduterritoorium ulatuda Eesti oludes erakordse tuhande ruutkilomeetrini.

Soomaa rahvuspark laiub neljasajal ruutkilomeetril. Sellest peaaegu poole ujutavad vahel üle kevadveed. Märtsist mai alguseni kestab Soomaal siis viies aastaaeg, mida teame kanuumatkadest järvedeks muutunud jõeluhtadel ja kummipaadiristlustest mereks saanud metsaalustes.

Üleujutusi põhjustavad pilgeni täis kraavid, jõed, mis ei jaksa ära kanda lumesulamise vett.

Paelama oja ruttab Lemmjõkke.

Lemmjõgi läheb Raudnasse, Raudna ratsutab Hallistesse, Halliste haakub Navestiga, Navesti navigeerib Pärnusse, Pärnu jõgi jõuab viimaks merre.

Ajakirjanikud Liisi Seil ja Elmo Riig on jäädvustanud 2010. aasta võimsa suurvee aegu raamatus “Teekond läbi viie aastaaja”.

Aprillis tõi Looduse Omnibuss tookord Kõrtsi-Tõramaale korraga mitusada veematkajat. Matkakorraldaja Aivar Ruukeli juurde tekkis sõiduhuvilistest pikk järjekord. Teine Soomaa teejuht Indrek Hein “oli oma Kuusekäära talus veevangis ja ehitas kariloomadele jalge alla parvi.” Üleujutus pakub inimestele erakordseid emotsioone, looduse teeb see aga tugevaks: vähendab veeõitsengu ohtu, jaotab toitesoolasid, tagab hapnikuvaru.

Suurvete survel on üleujutuste piirimaile kerkinud ka Kikepera ja Kuresoo rabanõlvad.

Mida teha Soomaal ülejäänud neljal aastaajal? Võib rännata Riisa raba laudteega varustatud matkarajal või tõusta Ingatsi vaatetorni Kuresoo servas, võib käia Hüpassaare rabasaarel kontserdil, võib aga terve päeva ühe kännu peal istuda ja iseendaga olla, käbisoomuseid lugeda.

“Liginesin oma kodu metsadele. Missugune muinasjutt minevikust. Iga puu, iga põõsas ütleb mulle ärarääkimata palju,” on kirjutanud Kuresoo külje alt Hüpassaare metsavahiperest pärit helilooja Mart Saar.

“Ta armastas tungida ühte hetke, momendi meeleolusse, mis võimaldas tal kontsentreeruda olulisel ja näha selle erinevaid tundevarjundeid,” on Mart Saare loomingut kirjeldanud muusikateadlane Vardo Rumessen.

Soomaa on märg paik, aga koprad soovivad paisutustööga seda veelgi märjemaks muuta.

Sarnane eesmärk võib olla ka inimesel, aga teises kohas. Kuresoo kaguosas on Eestimaa Looduse Fondi eestvõttel kuivenduskraave kinni aetud, raba taastatud.

JUHANI PÜTTSEPP