Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Setu külad: Beresje, Lüübnitsa, Laossina

Lüübnitsa sibulapõld soojendab end kevadises päikese­valguses. Foto: Ingmar Muusikus.

Lüübnitsa sibulapõld soojendab end kevadises päikese­valguses. Foto: Ingmar Muusikus.

Kui Räpina poolt tulles Võõpsu jõuad ja üle Võ­han­du silla põrutad, oledki Setumaal. Veel vaid kolm­kümmend koerahüpet ning siis käänabki pisem tee kurale soisele poolsaarele, Beresje ja Lüübnitsa külade poole.

Võid ka paadiga järve poolt tulla, aga siis pead piirimärke piidlema, et Vene vetesse, Mteži neemele (setu keeli Vantusõ) ei triiviks.

Lämmijärve kõrgemal põndakul tukub paarikümne püsielanikuga vanausuliste traditsioone hoidev Beresje küla.

Valgetest tellistest laotud majad helendavad päikeses. Paadikanalite kiviread lõikuvad roostikuserva, mõned suitsupääsukesed vilksavad. Küla tähendusrikka nimega peatänav Lukova, mitte rohkem kui viis sammu lai, lõpeb veel enne, kui ta õieti alata saab, aga autosid võib seal suvitusajal ja nädalalõppudel ootamatu tihedusega voorida.

Kesksuvistel pärastlõunatel upub küla siiski helepunastesse tokkroosidesse ja vaikusesse. Kuskil kuivavad voblad, keegi harutab võrku. Mõni memm kummardub koos koolivaheajaks suure järve õhku hingama saabunud lapselapsega sibulapõldu harima.

Beresje inimene sööb sibulat aasta ringi. Paneb seda iga supi sisse, olgu seal ülekaalus kartul või kala. Ja hakitud sibulapealsed hapukoore ja soolaga on pühade ajal viina kõrvale hea võtta.

Sibulapõld vajaks väetist, seda annaksid lehmad ja sead. XXI sajandil on aga need loomad sealkandis muutunud vaatamisväärsusteks omaette.

Umbjärve, kus külarahvas kunagi ujumas käis, piiravad pajuvõserikud. Sealsed sooalad ja rohumaad võsastuvad üha rohkem põllumajanduse tugeva taandarengu tõttu, märgib botaanik Toomas Kukk Lüübnitsa hoiuala kirjeldades.

Hoiuala üks eesmärke ongi pidurdada ala kinnikasvamist, aga ka hoida haruldasi liike. Samblasõprade ühing tõmbas läinud aastal kummikud jalga ja käis Lüübnitsa madalsoos vaatamas maailma looduskaitseliidu punasesse raamatusse kantud läikivat kuldsirbikut.

Ornitoloog Heinrich Veromann on Lämmijärve piirkonda nimetanud Baltimaade parimaks rändevaatluskohaks. Värvuliste sügisrännet saab eriti hästi vaadelda Mehikoormast, aga ka Lüübnitsa ja Audjasaare külade vahel asuv vaatlustorn pakub linnusõpradele huvi.

Võib näha palju saagijahil tiirlevaid röövlinde: viusid, loorkulle, kana- ja raudkulle, kotkaid, pistrikke, märgivad Margus Ots ja Uku Paal oma raamatus “Eesti linnuvaatleja teejuht”.

Silma võib tornist teritada või binoklit teravustada ka üle veekitsuse Vene poolel asuvate Kolpino saare piirivalvetorni ja õigeusukiriku suunas. Järvevaadetesse võib armuda… Lüübnitsa olevatki oma nime saanud venekeelsest sõnast ljubovatsa (“imetlema”). Järve ligi pääsemisega sealkandis suuri probleeme pole – kui laps tahab oma varbad mudaseks teha ja teokarpe korjata, siis seda saab ta teha.

Õige rahvarohkeks muutub Lüübnitsas augusti viimasel laupäeval traditsioonilisel sibula- ja kalalaadal. Siis võib juhtuda sedagi, et kelmikas setu õpetab küüslauguvanikut ulatades: “Sibul see teeb muidu lusti, küüslauk tõstab päris püsti!”

Kurvemad noodid laadal seonduvad piiritaguste kaubitsejate puudumisega. Vene kalurid müüksid omapüütud rääbiseid Lüübnitsas hea meelega – nagu nende isad seda tegid.

Beresjest–Lüübnitsast Mikitamäe poole jääb Laossina oma kiigeplatsi, külakabeli ja okasmetsast varjatud kalmuaiaga, kus juba ammu puhkavad inimesed, kelle perekonnanimi võib olla Kullamägi või Luigelaht, eesnimi aga Agrepiina, Pelageja või Solomoonia.