Tallinna deklaratsioon ja Tammsaare medal

Jaan Eilart
„Eesti Looduskaitse Seltsi teated“, juuli, 1988.

Rahvusvahelise Looduse ja Loodusressursside Kaitse Liidu (IUCN) üks regionaalkeskusi – Ida-Euroopa oma on paiknenud Varssavist ületoomisest saati (1978) Tallinnas, Eesti Looduskaitse Seltsi baasil. Ilmselt see asjaolu on kaasa toonud mitmeid prioriteetide-eelistusi ka just Läänemerelinna lähtekohalt. Neist on suurima rahvusvahelise kõlapinna omandanud aastate kestel „Tallinna Deklaratsioon“ ja meie kirjandusklassiku Anton Hansen-Tammsaare nime kandev rahvusvaheline medal (koos sinna juurde kuuluva atribuutikaga).
Kuidas siis nii? Miks just nii?

„Tallinna Deklaratsioon“ lähtus meil toimunud IUCN Ida-Euroopa Komitee istungjärgu ja sümpoosioni „Looduse ja kunstide seos nüüdisaja looduskaitses“ korraldamisest (1983).
Kuulati ettekandeid Tallinnas ja Haabneemes, vaadati 22 vastavale teemale pühendatud näitust, alates meie klassikute Kristjan Raua ja Eduard Viiralti vastava suundumusega tööde erieksponeerimisest Kadrioru lossis, avati Kaljo Põllu „Kodalaste“ 25 tööga galerii Rägavere mõisas, hinnati laste loodusmängude parimaid töid ja M.Männi gobelääne. Nõnda veel paljutki.
Ent otsustav oli juba avalöök Tallinna paekivises raekojas. Just sellele järgnenud delegatsioonijuhtide kokkusaamisel tegi Jordaania esindaja dr.Naseeb Dajani, tookord IUCN Sveitsi keskuse ekspert, ettepaneku võtta vastu Tallinnas mitte tavakohane resolutsioon, vaid eriline loodust ja kultuuri ühendama kutsuv deklaratsioon kõigile maailma rahvastele. Tuli see nobedalt formuleerida ja ka ÜRO keeltes püüe fikseerida. Deviisiks sai „Looduse ja kunstide ühtsus rahu nimel maailmas“.

Mainime siin ära lühidokumendi peapunktid:

1. Pidada vajalikuks nüüdisaegse looduskaitse põhialuste – ökoloogiliste aluste
emotsionaalsemaks muutmist erinevate kunstide (kujutav kunst, muusika, teater, poeesia, kino jne.) kaasatõmbamise kaudu. Deklaratsiooni vastuvõtjad soovitavadselleks rakendada ulatuslikult looduse ja looduskaitse pinnalt võrsunud kunsti tema igasugustes avaldusvormides – maastikel, töökeskkonnas, koolides, kodudes. Looduskaitses ei tohivastanduda, vaid peab just liituma inimese poolt loodud esteetiline keskkond ja meie ema – loodus ise.
2. Soovitada kõikidel IUCN liikmesriikidel ja organisatsioonidel kasutada
ulatuslikult kunsti kaudu inimese loodussoodumuste arendamist, inimese kasvatamist.Selleks on sobiv ka looduskaitse organisatsioonides luua kustigaleriisid, korraldada sellealaseid näitusi, luule- ja muusikaüritusi, toetada  kunstikonkursse ja anda välja mitmesuguseid tunnustusi kunstide alal töötajaile.
3.Kutsuda üles maailma üldsust senisest tulemuslikumalt kasutama esteetilsi vahendeid loodustunnetuslikus kasvatus ja haridustöös, arendades selle kaudu ühtlasi koostööd rahvaste vahel.
4.Soovitada Tallinnas, kus sündis deviis „Looduse ja kunsti ühtsus rahu nimel maailmas“ korraldada iga kolme aasta tagant rahvusvahelisi kunstinäitusi „Inimene ja loodus“.

Deklaratsioon kirjutati alla Haabneeme raamatukogusaalis 1. juunil 1983.a. Ja sealt tema tee maailma lähtus. Hakkas märku andma ka kodustel maadel, eriti muusika ja kujutava kunsti rahva hulgas. Valmis Urmas Ploomipuu spetsiaalne graafiline leht deklaratsiooni tekstiga, kõrval meie Piusa Härma devoni müürmäed. See graafiline töö on levinud mitmeis mais ka inglis- ja venekeelses variandis ja jõudnud rahvusvaheliste organisatsioonide väärikaile seintele. Mõistagi eriliseks autasuks saanud kodumaal.

IUCN Ida-Euroopa Komitee on eriti edukalt toiminud koos IUCN kultuurmaastike ökoloogilise hoolduse komiteega, mille peakorter asub Brnos, palju korraldustööd aga tehakse Poola Mogilany keskuses. Rahvusvaheline sümpoosion põllumajanduslikust maastikuhooldusest toimus 1981.a. Eesti NSV-s. Ja kui siis „Viru“ konverentsisaalis oli kuulatud meie valitsuse tervitussõnu Arnold Rüütlilt ja sihtjoonte seadmist ökoloogilise hoolduse komitee presidendilt V. Vanitchekilt, läks lahti mõttetihe arutlus peamiselt maastikul. Pärnu „Edasis“ peeti terve istung ja Valter Udam tänas rajooni nimel. Paide rajoonis võtsid delegatsioone vastu rajoonijuhid Valdek Roosmaa ja Johannes Mets ning majandijuhid, Eesti Looduskaitse Seltsi osakondade esimehed Endel Lieberg ja Jaan Nõlve. Päevaveerul oli lillede panek A.H.-Tammsaare Järva-Madise monumendi jalamile. Ja siin ütleski Soome delegatsiooni liige, oma maa (eriti Suomenlinna) maastikuhoolduse spetsialist Sauvo Henttonen esmalt välja viite, et Tammsaare mõttestik väärib ka maastikukultuuri valdkonnas viimist rahvusvahelisele tasandile. Aeg on sümpoosionil alati rutakas. Õhtul tuldi kahemehekomisjonis Tammsaare Simisalu (Hundipalu Tiidu prototüübi) taastatud tare köögipoolses kambris kokku seadma ingliskeelset sümpoosioni resolutsiooni. Ja seal, õhevil muljeist, sai äkki selgeks, et A.H.-Tammsaare  nimi sobib ju hästi unistustes olnud ülemaailmsele maastikukultuuri medalile. Eks öelnud ju tema (1916): „Vaadake kevadel mõnda meie jõekääru, niidunurka või põllunõlvakut! Veel maksab unistada, veel peab unistama, sest me oleme vähem unistanud, kui kodumaa lubab. Peab unistama sõnas, värvis, helis, peab unistama, kuni unistused reaalsuseks muutuvad. Unistamine tähendab kultuuri loomist, unistamine, mis reaalsuseks muutub“.

Eks olnud ju Tammsaare see, kes veendunult kinnitas oma lühimas artiklis: „On olemas imeline raamat, tõeline raamatute raamat, mida loeti enne inimest, loeb inimene ja loetakse ka pärast teda. Selle suure, elava ja igavese raamatu lugemine on aga väga vaevaline töö. Nõnda seletubki, miks inimene, kelle kogu tegevuse lipukirjana lehvib – vähima vaevaga suurim saavutus, on teinud endale erilise raamatu, puht inimese raamatu, mida loeb ainult tema üksi kõigi loomade seas. Et aga inimene isegi on pisitillukene osa tõelisest raamatute raamatust – loodusest, siis ei saa tema enesegi raamatus muud olla kui ikkagi midagi, mis leidub raamatute raamatuski“.
Keegi ei vaielnud vastu. Rahvusvahelise medali idee (mõistagi koos vastava diplomi ja Tammsaare ingliskeelse monograafia ning tema albumi annetamisega) oli sündinud. Praeguseks on IUCN Ida-Euroopa Komitee määratav maastikukultuuri kõrge autasu saanud osaks akad. W. Engelhardtile (SLV), prof. R. Ruuhijärvile (Soome), prof.L.Rodinile (NSVL), dr. R. Renttenile (Holland) ja P.Jacobsile (Kanada). Mõistagi igal omad teened, aga ikkagi teistegi rahvaste hulgas tunnustatud.
Suuremõõtmelise vastavasse alusesse paigutatud medali, ühel pool klassiku mõtlik allkirjastatud portree, teisel hiidtamm IUCN ja Eesti Looduskaitse Seltsi embleemiga, on loonud noor skulptor Voldemar Reiter. Üleandmistseremooniad toimuvad erinevates maades, ent ikka vajaliku pidulikkusega.

Tänavu toimub Tallinnas ja seltsi osakondades rahvusvaheline „Tallinna Deklaratsioonile“ pühendatud koorifestival, tulevaasta esimene selleteemaline rahvusvaheline näitus.