Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Tammsaare – me palverännakute siht

Tammsaare talud  Kõrvemaal,  kirjandusallikad  kesk  looduseraamatut. Foto: Ingmar Muusikus

Tammsaare talud Kõrvemaal, kirjandusallikad kesk looduseraamatut. Foto: Ingmar Muusikus

Tuled üksinda või tulete mitmekesi... Paide– Rakvere maanteelt käänad Kaalepi poole. Paar kilomeetrit, ja jõuadki Järva- Madisele. Vaikne paik, kusagil krääksatab pasknäär. Kauged kuusikud sinavad külatanuma taga kutsuvalt.

Kiriku juurest algab rada. Tee viib üle põllu, läbi sookaasiku. Kailulõhn, turbasamblasülemid.

Kodru raba, justkui põhjatu, rannatu... Vibujärve hiigellaugas kesk seda lagedat. Kirbepruunis tumedas vees peegelduvad männijändrike ladvad, rabatondid.

Laudrada püsib küll kindlalt jalge all ja Järva-Madise kiriku torni ristki paistab üle metsa. Astud edasi ja peagi jõuad Vargamäe maastikule, mida kirjeldab kirjanik Anton Hansen Tammsaare oma romaanis “Tõde ja õigus”. Kes väljamäel esimesena sulle vastu astub, on elukogenud miisu. Kass teab, et ekskursandid tulevad ikka loodusesse, võileivad ja pirukad kuuetaskus. Juba kirjaniku eluajal käisid Tammsaare väljamäel uudistajad. 1936. aastal valmis tee, enne polnud autoga ligipääs küll võimalik.

Kirjandusteadlase Helene Siimiskeri algatusel avas 1958 talus uksed muuseum. Hakkasid voorima bussiekskursioonid. Enim oli külastajaid (32 757) 1978. aastal, kirjaniku 100. sünniaastapäeval. Just selleks puhuks said toonase metsamajanduse ja looduskaitse ministri Heino Tederi eestvedamisel ka hooned üles ehitatud-korda tehtud.

Uuem aeg tõi Tammsaarele suvised vabaõhuetendused. Kui siis saabusid sajad pealtvaatajad korraga, loobusid külakoerad haukumast ja keerasid end lõõtsutades külili. Talvel püsivad seal küll vaiksemad, siis võib hea õnne korral hundiulgugi kuulda.

Samalt soosillalt, kuhu Vargamäe lehm kunagi porri kinni jäi, sõidavad ekskursioonibussid praegugi podinal üle. Ikka leidub kirjandusõpetajaid, kes õpilasi me kirjandusklassika allikate juurde toovad.

Muuseumiuks kääksatab, tubades pildid, raamatud, tekstid: “Pisinatukene lõhna kusagil vanas tuhmunud kirjadega kirstunurgas ja mälestuste mälestus mõnest ammukadunud naisest või mehest, see on inimese elu. Aga sellele ei pea mõtlema…”

Inimesed muudkui tulevad ja jalutavad vanade rookatusega hoonete vahel, lapsed jooksevad mäel ringi... Rehetare, kus sündis kirjanik. Laut, kus Krõõt end ämbreid vinnates ära katkestas. Koodid, lähkrid, sirbid... Miski sellel mäekünkal-väikevoorel siiski võlub – justkui kellegi kohalolevatena tajutavad mõtted, meeleolud.

“Siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.”

Selle tsitaadiga alustab ajakirjanik Ann Marvet oma koostatud raamatut Tammsaare looduskirjeldustest (2008). Kunagised avarad vaated on küll aastakümnetega umbe kasvanud, aga suured metsad ja nende kutse on jäänud.

“Mingi sisemine kihk minna nii nagu rändavad linnud, teadmata ja mõistmata ise, milleks ränd,” on kirjutanud Kõrvemaast loodusemees Edgar Kask.

Kui kirjanik Tammsaare viimane kord Vargamäel käis, uitas ta ka omaette soodes ja rabades ringi ning õhtul läks tagasi.