Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Tartu Ülikool ja Toomemägi: mõistuse vägi

Kristjan Jaak Petersoni selja taga Toomemäel tunneme, et meie keel võib veel püsida ja taeva kõrgusesse tõusta. FOTO: INGMAR MUUSIKUS

Kristjan Jaak Petersoni selja taga Toomemäel tunneme, et meie keel võib veel püsida ja taeva kõrgusesse tõusta. Foto: Ingmar Muusikus

Hulk pealinnas töötajaid sõidab nädalavahetuseks koju Tartusse. Legend kõneleb, et mõnedki teevad kodulinna jõudes autoga tiiru ümber ülikooli peahoone. See annab kindlustunnet – et ülikool püsib.

Akadeemilised tartlased määravad trehvamispaigaks ikka “ülikooli ees” või “Gustav Adolfi juures”. Võib kohtuda ka peahoone vana Tillemanni “kella all”, sest nagu ütleb üks laul: “siin kella all on kõik võrdsed”.

Peahoone ees seisvatesse inimestesse hoovab elujõudu ka läbi paksude saapataldade ja kõrgete kingakontsade. Näib, et kivipinnas elab täiel rinnal edasi seal kunagi rõõmustatud rõõm ja tarkuse-mõistuse ülistus. Eks kinnitab seda ka tudengilaul Emajõe kaldast: “Seal, kus õnne jätkub hulgal, seal on ilus elada.” Mis puudutab Gustav II Adolfi sammast peahoone taga, siis 1928 riigivanem Jaan Tõnisson avas selle ja 1950 sovetivõim kõrvaldas.

1988 kevadel valmistasid üliõpilased üleöö kuninga lumekuju, 1992 aga avasid Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf ja kuninganna Silvia taastatud ausamba.

Kuju tagant, ülikooli majandushoone kõrvalt tõuseb Toomele noore puiestikuga ääristatud tee, mida kõik kutsuvad professorite mäeks. Läheduses paikneva Hugo Treffneri gümnaasiumi füüsikaõpetajad toovad mäge oma õpilastele näiteks kui üpris järsuna tunduvat, ehkki tegelikult siiski vaid kaheksakraadise tõusunurgaga küngast.

Professoreil, kes varem Toomel asunud raamatukokku tööle suundusid, võttis pikk tõus siiski turja märjaks. Seepärast oli hea pause teha, tudengite tervitustele rahuliku kaabukergitusega vastata, mõni sõna juttugi puhuda.

Toomemäge vormisid esmalt loodusjõud, hiljem muutsid jääajajärgsetest kruusa-liivasetetest küngaste väljanägemist ka inimeste ettevõtmised. Teist sellist kõrgemat paika muidu soiste kallastega Emajõe veeres ei leidugi – Tartu mail on elatud juba õige ammu. Elatud, surdud ja sünnitud.

Alates 1842. aastast (ja kuni 2009) paiknes Toomel sünnitusmaja.

Ämmaemandad silitasid seal valude käes vaevlevate naiste selgi, jutustades, kuidas hinged parvlevad tihedasti Toomel ja võistlevad omavahel, et saaks lapse sisse minna, kui pisike esimest korda hingab. Nõnda kadusid hirmud – ja lapsed muudkui sündisid Taaralinnas.

Lapsed, hinged, inglid… 1838. aastal valmis ilmselt Inglise stiilis pargi järgi nime saanud Inglisild.

“Ma vaatan Inglisillalt linna.

Mind ootab auditoorium. Ent kuidagi ei tahaks minna, nii sinine on taevakumm,” on luuletanud August Sang.

Kuradisillale (valmis 1913) andis nime professor Zoege von Manteuffel, kes oli Nikolai II ihuarst. Kui abi saanud keiser kirurgilt küsis, mis on tasu, oli arst vastanud, et soovib Tartusse uut silda üle oru, kust üliõpilased kliinikusse praktikale lähevad.

Kui saabub kevad, kuuleme Toomemäel lauljaid: kuldnokki ja muidugi ka üliõpilasi. Keegi venitab Ludwig van Beethoveni viisil ja Hando Runneli sõnadel: “Ma lähen, äkki vajub jalg justkui mädasool, siis näen, kuis mäe all vajub maa põhja ülikool.”

Ülo Matjus, filosoofiaprofessor on öelnud, et luuletaja toob nii öeldes ilmsiks ohu, mis meid varitseb, ja paneb järele mõtlema küsimuse üle, kuidas on ülikool olemas ja kui kaua veel olemas ülikoolina. “Kas piisab selleks asutamisaktist, piisab selleks üliõpilasist – või piisab selleks ülikooli hoonest? Ehk –  kui luuletaja näeb ülikooli mäe all maa põhja vajuvat, mida näeb siis luuletaja vajuvat…”