Toomas Raudam Tallinna deklaratsioonist

1882. a. kirjutas Charles Darwin raamatu vihmaussist, mis sai erakordselt populaarseks. Ning kuigi Darwin ei kirjeldanud seal üht vihmaussi, vaid liiki kui sellist, kelle tegevus tulemuseks oli viljakas muld, muutus seeläbi mitte üksnes eelarvamus, et vihmauss on kahjur, vaid ka ussist endast sai vähemalt mõneks ajaks „indiviid“, keda mitte just kohe jalatalla all puruks ei litsutud. Oleks tore, kui ka tänapäeval keegi suudaks ükspuha millest sellisel mõjuval moel (ja muidugi ilma reklaamita) kirjutada. Tänu oma arule, kuid sugugi mitte just alati arukusele, on inimene võimeline armastama abstraktsioone ka ilma konkreetsete näideteta. Harmoonia on üks neist. Kõlab võimsalt, kuid mõnevõrra õõnsalt, eriti kui sellenimelisse püünisesse tõmmata ka kunst, kirjandus, muusika jms. Kuid erinevalt disharmooniast, mille jubedamaid näiteid on sõda ja vägivald, on harmoonia minu jaoks siiski pisut paremini näitlikustatav. Olgu selleks siis koer või kass, kelle pilgu ees Derrida oma alasti keha häbenes. Või siis vihmauss, kellele Darwin mingiks hetkeks „näo“ andis.

Toomas Raudam 2013