Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Võrtsjärv: Limnoloogia, Tondisaar, Suislepa

Üle Võrtsjärve veebruarilõpujää, seitsme tuisuiili tagant paistab Tondisaar. Foto: Ingmar Muusikus

Üle Võrtsjärve veebruarilõpujää, seitsme tuisuiili tagant paistab Tondisaar. Foto: Ingmar Muusikus

Võrtsjärv on nii suur järv, et mõjub natuke merena.

“Pärast lõunat tuleb ilus valgus järve pealt, see on väga hele. Ma ei ütleks, et see mõjub rahustavalt, pigem kuidagi suurejooneliselt,” on öelnud järveuurija Juta Haberman.
“Om Võrtsjärv rahutusen, ku rohileste iusteg’ naine rahutusen,” kirjutab Arumetsa kaluriperest pärit Nikolai Baturin Mulgi murdes.

Mis võiks olla sellise rahutuse põhjuseks? Püüd end vabaks murda pealesuruvate pilliroomüüride seest? Suur-Võrtsjärve aegadel kümme tuhat aastat sai veekogu rohkem laiutada. Kunagisi rannavalle võib näha Alam-Pedja kaitsealal Laeva raba servas.

Veel 1920. aasta kaardilt saame järve nimeks lugeda “Wirts järw” ja pruunikas paistab vesi tõesti. Eriti siis, kui võrrelda tumeselge veega, mida Põltsamaa ja Pedja jõed soode vahelt Emajõkke kannavad.

Keeleteadlane Paul Ariste väitis, et Võrtsu nimi tuleb roogu tähendavast sõnast “võrrits”, aga pilliroogu leidus Ariste aegadel veel tublisti vähem kui praegu.
Roo juurdekasv seostub inimesega, suurenenud toitainetesisaldusega järves.

Võrtsjärv olla muiste tulnud Pilistvere kandist, kust ta kaasa võttis (murdes “võts”) teisigi veesilmi. Seeläbi järvevaeseks jäänud Järvamaalt lahkumise põhjuseks olnud solvumine, et “kalaga lapse perset pühiti” (kalu olnud nii palju).

Enne kui Võrtsjärv oma praegusele kohale alla prantsatas, pillas ta vett maha Elva kohal, kus surmas Uku altari kummardajaid, kelle verest vesi värvus verevaks (Verevi järv). Järvede rändamise lugude üks seletusi võib olla veepeegleist temperatuuride vahe tõttu kerkivad tihedad aurukardinad.

Võrtsjärve Tartu-poolsel kaldal asub Limnoloogia (ehk Järveteaduse) bussipeatus. Viib ja toob päevas üks buss, kunagi käis rohkem.

Limnoloogiajaam alustas 1954. aastal, luues välibaasi Petseri talus. Petseri tuleb teatavasti vene sõnast petška (ahi). “Kiisakuivatusahje oli järve ääres kümnete viisi,” on meenutanud Võrtsjärvest toeka raamatu (1973) koostanud väheharjasusside uurija Tarmo Timm. Püügiplaane tuli toona täita. Selleks traalisid kalurid peenesilmaliste püünistega kiiska, aga ka suuremate kalade, kiisasööjate noorjärke.

Ihtüoloog Ervin Pihu meenutab: “Ministriks oli Heino Teder, tubli mees. Rääkisin, et kui vähendame püügiplaani kaks korda, saab korra majja, siis reguleerib järv ise kooslust.” Kalurid alguses marutasid, et teadlased õpetama tulevad. Sel teemal kirjutas Robert Vaidlo isegi noorsooromaani “Viirulise purje all”. 1970. aastate alguseks sai Võrtsjärvest aga tubli kohajärv, sest kohad ja haugid sõid kiisa ära.

Ei maksa unustada, et Võrtsjärv on ainus suur järv, mis tervenisti Eestile kuulub, asub ta ka keset Eestit. Selge ilmaga paistab maaülikooli limnoloogiakeskuse juurest tontlike tegelaste kormoranide kodu Tondisaar, paistab ka üle järve “Taara vastu” ehitatud Tarvastu kirik.

Seal elavad Tarvastu mulgid olevat küll targimad kõigist mulkidest, kuid siiski pole neid teisel kaldal upsakuse pärast oodatud.

Kui mulk üle järve ujus, ei peetud seda veel õnnetuseks, aga kui mulk ka veest välja ronida jõudis – vaat see oli suur õnnetus.

Järveäärset Suislepa asulat teame magusate "Suislepa" õunte järgi. Sordi olevat mõisnik Saksamaalt toonud. Muginud tõllas kodu poole sõites õunu. Kutsar soovinud ka, kuid mõisnik öelnud: “Sinu matsi suu on liiga ropp peene õuna jaoks!” Seemned sülitas mõisnik tõlla põrandale, kust kutsar need pärast üles korjas ja kodu akna alla istutas.

Sealt sirguski "Suislepa" emapuu.