Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Varbola: võimas kants Põlli külas

Linnuse üks väravaid. Muistsed varbolased püstitasid endale monumendi, mis võib kesta maa­ilma lõpuni. Foto: Ingmar Muusikus

Linnuse üks väravaid. Muistsed varbolased püstitasid endale monumendi, mis võib kesta maa­ilma lõpuni. Foto: Ingmar Muusikus

Dagr, kuningas Drygvi poeg, oli nii tark mees, et mõistis lindude keelt. Tal oli üks varblane, kes tõi talle palju uudiseid – nii seisab Ynglingite saagas (Skandinaavia kuningasaagade osa, mis ilmus Tõnno Jonuksi tõlkes aastal 2003).

Varblane lendas paljudes maa­des, Reidgotlandil (nime on seostatud mitme maaga) Vörva talu kohal läks ta ühe mehe põllule sööma. Mees võttis kivi ja tappis varblase. Kuningas Dagr tundis end halvasti, kui varblane koju ei tulnud. Seaohvri abil sai kuningas teada, mis oli juhtunud. Seepeale läks ta suure väega Vörvasse, et tasuda, kuid kaotas ise elu heinahanguga pihta saades. “Kuulnud olen, et kõrgeltsündinud Dagr surmaotsusele vastu kõhklemata läks, et tasuda Vörva rannal...”

On arvatud, et tegu võib olla Varbola esmamainimisega (Dagri retk sai oletatavasti teoks 700. aasta paiku pärast Kristust).

Muistne Varbola linnus, rahvasuus Jaanilinn, asetseb vana Harju-Lääne piiri lähedal, Nissi kihelkonnas Põlli küla juures metsas.

“Põlispuude alune kivist ringvall, mille kõrgus ja mõõtmed nüüdki, üle poole aastatuhande pärast linnuse hävimist, on silmapaistvad ja mõjuvad,” kirjutas arheoloog Eerik Laid 1939. aastal ilmunud uurimuses.

Varbola varasem nimekuju on olnud Varbjala, ka vene kroonika nimetab linnust varblase ninaks. Siiski ei ole tõestust, et keskmisel rauaajal (VII–VIII sajand) võinuks linnus juba olemas olla.

Kindlasti seisis kants paigas Novgorodi vürsti Mstislavi sõjaretke ajal 1212. aastal. Eerik Laid leidis väljakaevamistel laia teraga vibunoole otsi, mida seostas tookordse piiramisega.

Kahehektarise õuepindalaga linnus on ehitatud paesele neemele, mille vastu jääaja lõppjärgus põrkas vihaselt murdlaine – nii märgib geoloog Paul Lannus. See on loomulik kindlus, mida ümbritsevad soised orud ja tasandikud. Omal ajal võis valli vahitornidest üle metsalatvade jälgida lähenevat vaenlast – põlevate külade suitsusammaste järgi.

Varbola oli muinasajal mandri võimsamaid tugipunkte. Teadaolevalt käisid saarlased seal enne 1222. aasta ülestõusu õppimas kiviheitemasina ehitust.

Linnus jäigi venelaste, sakslaste ja taanlaste poolt muistses vabadusvõitluses vallutamata. Laid oletab linnuse piiramist ja langemist Jüriöö ülestõusu ajal.

XVI–XVII sajandil on seal asunud kalmistu, hiljem ka põld. Ajaloolane Evald Tõnisson märgib, et viimane põllulapp linnuse õuel jäi sööti XX sajandi alguses, misjärel maalinn metsastus.

1967. aasta augustitorm laastas ka Varbolas, korrastusraied avasid aga tee uuele ajajärgule. Vardi aatelise metsaülema Toomas Ehrpaisi (1947–2002) eestvõttel vabanes linnuseala võsast. Alates 1986. aastast on seal korraldatud puupäevi.

Õuesõpe, nelja kuninga tee taaselustamine, Igor Mangi pööri­päevariitused – mida kõike Varbola õu näinud pole... Kõige põnevam – võid muistse vahimehena teha ringi võimsal kivilahmakatest vallil.
Ükski kants ei püsi ilma oma rahvata. Ümbruskonna külaliikumine on hästi aktiivne olnud, kõneleb Põlli külavanem Eli Laaser. Juba aastal 1920 sai Põlli rüütlimõisa hoonest kultuurikeskus. Jüriöö ülestõusu aastapäevaks on istutatud tammesid nii 1943 kui ka 1993. aastal. Pea iga Põlli talu juures kasvab tamm, nende istutamine tähtpäevadeks on olnud kohalik traditsioon.

Liivimaa Henriku poolt warbolensis’teks hüütud kardetud suguharu elab vägevasti edasi. Kohalike meeste ühenduse Varbola Vahvad Vennad kiviheitemasinat saab iga linnusekülastaja imetleda. Vaenlaste puudumisel on masinaga heidetud linnusevalli taha kive, millele pruudid on märkinud oma neiupõlvenime.