Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Varnja–Kolkja: suure järve kallastel

Vanausuliste kaheksaharulised ristid ja nöörsirged sibulapeenrad Suur-Kolkjas. Foto: Ingmar Muusikus

Vanausuliste kaheksaharulised ristid ja nöörsirged sibulapeenrad Suur-Kolkjas. Foto: Ingmar Muusikus

Peipsiääre valla rannakülades, Varnjas, Kasepääl, Kolkjas seisavad tared kõrgetel kiviasemetel, olles valmis vastu panema üleujutusele, kui emake Peipsi peaks millegipärast vihastuma ja peale tungima.

Seitsme kilomeetri pikkune majaderida kitsa maalilise külatänava ääres, mõnesaja meetri kaugusel veepiirist. Lopsakad aiad ja viljakad põllulapid jäävad sisemaa poole. Sibulakuivatuskuurid, paadikanalid, pilliroomüürid aga järve poole.

Õunapuud õitsevad sealmail kaks nädalat hiljem kui Tartu aedades, Peipsi mõjub kevadel kui külmakott. Kõike, kogu elu rannakülades, mõjutab tema, Peipsi.

Suure järve avarused, valgused, meeleolud. Sügisel tekitavad pahurad iilid järku lainetust… Talvel tuisk, vaikus, lumekrudin... Kevadel mõnikord rüsijääst mäekesed, kohalik Himaalaja. Suvel päevade kaupa põuavina, hingtasased lõunatuuled.

“Kui me ei usu jumalat, ei usu me iseendid ega teisi,” kõnelevad vanausulised, kelle esivanemad jõudsid nendele randadele XVII sajandil, sibulamugulad taskupõhjas. Väike rahvakild jäi Peipsi äärde püsima ja rajas sinna pühakojad, sest järv pakkus paastuaegadeks kala. Pakub tänapäevalgi köögis kiidetud kohasid, küürukaid latikaid, turskemaid ahvenapunne.

“Peipsi on Eestile nagu suur kingitus, seda järve peab väga hoidma, temasse aupaklikult suhtuma,” kõnelevad teadlased.

Pihkva järvest lähtuv reostus levib põhja poole, oma osa annab ka meie kallas. See pole nali – eutrofeerumine ähvardab. Veetaimed, sinivetikad võivad vohama lüüa. Aga praegu annab selle mure veel kuidagi kotti panna.

Punaste põskedega sikuskamehed naasevad ikka talveõhtu hämaras Soome kelkudel või omameisterdatud kummijukudel järvelt, õnnelikud värskes õhus veedetud päeva üle. Toekad mammid kummarduvad kastestel suvehommikutel väsimatult peenarde kohale.

Sibulaid kasvab neis külades segus kaht sorti: ülekaalus kollased, kibedamad, ja vähemuses punased, leebemad. Viimaseid krõmpsutavad silmi vesistades isegi mõned Peipsiääre põlvekõrgused liplapilised koerad. Küllap teavad nemadki: sibul–kala, see tähendab tervist ja elulootust.

Mugulad tuleb põllult üles korjata juuli lõpus – augusti alguses.

Sibulad kuivavad siis kuuri laudpõrandal ja aiapostidele hakkavad ilmuma maalilised kullakarvalised-siiruviirulised vanikud.

Mihklikuu emotsionaalsed tänavamüügid ja laadad on Varnja– Kolkja liini viimastel aastatel sibulatest täiesti tühjaks tõmmanud.

Ei tundu küll, et vanausulised sellega suurt äri tahaksid teha. Pigem annavad müüjad hinnas järele ja kingivad veel kaasa koti õunugi.

Siis kui magusmõrkjalt lõhnavad võrgud pakiraamile või pakiruumi laaditud, tasub võtta veel aega, kui juba kaugemalt Peipsi kanti tuldud. Alatskivi loss ja Liivi muuseum väärivad külastamist.

Seal avaneb rannaküladega võrreldes täiesti teistsugune maailm: baltisaksa kultuur ja eesti talupojakultuur.

Juhan Liivi haual Alatskivi kalmuaias tasub meelde tuletada sedagi, kuidas lõpeb see poeedi luuletus, mis kirjas tema hauasambalgi: “Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda…”