Eesti rahvusmaastikud

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Pool sajandit pärast rahvuslille ja veerand sajandit pärast rahvuskivi valimist alustame Eesti rahvusmaastike valimisega.

Plaanis on need leida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Selle mõtte algatajaks on Jaan Eilart, nominente pakub välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Valiku teeme kõik koos.
Rahvusmaastikud on Eesti lugu.

Kirjutab Juhani Püttsepp, pildid teeb Ingmar Muusikus. Lood ilmuvad igal nädalal Maalehes. Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ülevaate maastikest leiab www.elks.ee/rahvusmaastikud

Urvaste, Kuldre, Sangaste: puuhiiglaste radadel

Seitse poisikest saavad ümbert kinni võtta ja võib-olla on veel üht vaja, et Tamme-Lauri tamme ümbermõõt saaks ära mõõdetud. Foto Ingmar Muusikus.

Seitse poisikest saavad ümbert kinni võtta ja võib-olla on veel üht vaja, et Tamme-Lauri tamme ümbermõõt saaks ära mõõdetud. Foto Ingmar Muusikus.

Lapsepõlves on pöördelisi sündmusi, millel on otsustav mõju – nii kõneles kord oma elukutsevalikust Tartu arhitekt Arnold Matteus.

Kärgula vallas sündinud ja metsade vahel elanud poiss võis olla 4–5aastane, kui läks koos vanematega pühapäeva hommikul esimest korda kirikusse. Kui siis kilomeetrite kauguselt avanes vaade päikesesiras Urvaste kiriku punasele tornile, hakkas poisi süda kloppima. Kirik mäekünkal ning kõrgel torni otsas valvamas kukk – see paistis nii võimas ja kaunis, et väike Arnold tahtis kohemaid sarnast luua – ja temast saigi aastate pärast arhitekt.

XV sajandil ehitatud Urvaste kirik, mis olevat kunagi hiljem metsa sisse kasvanud ja siis jälle üles leitud, paistab tänapäevalgi kaugele. Restu-Madise järvede juurest mäkke ronides või Sangaste poolt tulles ja Uhtjärve–Lõõdla ürgorgu laskudes avanevad panoraamid, mis panevad tundliku südame kiiremini lööma. Tahaks lennata!

Urvaste kiriku köster kunagi ju lendaski. Ta ehitas endale tiivad, et saaks kiiresti kiriku juurde ja pärast jumalateenistust tagasi koju. Kord aga kandis tugev tuul köstri soovitud suunast kõrvale Restu järve veerde, kuhu kirikumees ühe tamme latva koos oma lendamise aparaadiga kinni jäi. (Vaata ka Urvaste kohapärimuse raamatut “Mõtsast löütü kerik”.)

Tänapäevalgi käivad lapsed, kes seda rahvajuttu vanaemadelt kuulevad, Mäe-Lehtsuu tamme juures otsimas tükke köstri tiibadest – saaks ehk isegi midagi sarnast endale konstrueerida. Saaks võib-olla lennatagi Edgar Valteri Pokumaale pokudel ehk luht- ja mätastarnadel päid silitama ning teatrietendust vaatama – muidu tuleks Urvastest mitu kilomeetrit jalgsi või jalgrattal vändata.

Mis puutub köstrisse, siis tal olevat õnnestunud tiivarusud endalt maha raputada, puu otsast alla ronida ja jalgsi koju minna. “Tuu es õlõ õnnõs pikk maa!”

Hernhuutlik Urvaste kirikuõpetaja Johann Christian Quandt, kelle aegadest see köstrilugu pärineda võib, olla oma käega hävitanud ohvrikohti, saaginud pühasid puid, kohanud seda tehes üleloomulikke takistusi ja näinud imesid, kui küünlad altaril iseenesest kustusid ja taas süttisid.

Punde järve äärsel metsikuilmelisel oruveerel kasvav Mäe-Lehtsuu tamm (Eesti suuruselt teine tamm, ümbermõõt seitse meetrit) väärib kindlasti sama palju külastamist kui suuruselt esimene, Tamme-Lauri tamm, millel ümbermõõduks 8,3 meetrit. Viimase kohta leidub arhiiviteade Aksel Sinimetsalt (1939): “Temä seen om päämiselt tulevaim, ning tä om Urvaste koolimaja joba mitu korda maha palutanu. Nimi om tulnuki sõnast laurits – tulejummal.”

Ümbruskonnas elab teisigi vägevaid puid. Õpilase Hanna-Annika Kuulmetsa koostatud matkajuhist “Puuhiiglaste radadel Urvastes” võib lugeda näiteks ka kirjeldusi Punde viieharulisest kuusest ja kunagise noorsooseltsi järgi nime saanud Siiriuse kasest.

Kui Urvastest, Otepää kõrgustiku lõunaservalt alla laskuda, jõuab muistsesse asulapaika Kuldresse, kus kohalikud elanikud isegi õuemaal kaevata ei julge, aga kõik ümberkaudsed põllud kenasti kasutuses püsivad.

Kaugel pole ka Sangaste… Sealse lossi viimane omanik Friedrich Georg Magnus von Berg (1845–1938) jäädvustas end hea saagikuse ning talvekindluse poolest tuntud ‘Sangaste’ rukkisordi aretajana.

Eesti rukkikuningas Hans Kruu­sa­mägi ütleb, et kahe meetri kõrguse kõrrega Sangaste rukist kasvatatakse kõigi teiste uute sortide kõrval ikka edasi ja eriti maheviljeluses “on see väga hea leivavili”.