Mahekultuursuse eeldused ja võimalused. Taust.

Mahemõte ja Eesti. „Kultuuri tegu 2017“ nominent – Organic Estonia. Olulisi sündmusi aastatel 2015-2020. Mahemajanduse tervikprogramm ja selle autorid.

Helen Arusoo,
Organic Estonia

1. Organic Estonia kui arenguidee – mis see on?

2015. aastal valis Arengufond Eesti uueks juhtivaks arenguideeks Mahe-Eesti ehk Organic Estonia. Asja mõte oli 51 protsenti Eesti maismaast mahedana registreerida ning kuulutada seeläbi Eesti esimeseks maheriigiks maailmas. Tolleaegne Arengufondi juhatuse esimees Pirko Konsa kommenteeris: “Idee oli väga lihtne: Eestil on suur hulk pinda, mis on sisuliselt mahe, ja miks mitte seda kasutada ja mahedaks kuulutada.” Mõte oli luua turunduseelis kohalike toodete ekspordiks. Eesti puhtast loodusest pärit tooted oleks välismaal rohkem hinnas.

Selleks ajaks oli Eesti maheajalugu juba 26 aastat pikk. Toome siinkohal ära mõned tähtsamad sündmused:

  • aastat 1989 võib Eestis pidada organiseeritud mahepõllumajandusliikumise alguseks, mil loodi Eesti Biodünaamika Ühing, kes töötas ülemaailmse mahepõllumajandusorganisatsiooni IFOAM standardite põhjal välja Eesti esimesed ökoloogilise põllumajanduse standardid ja võttis kasutusele kaubamärgi ÖKO ning hakkas tootjaid nii koolitama kui ka kontrollima, aga ei loonud süsteemi, mis oleks kujunenud efektiivseks;
  • 1997. a võeti Eestis vastu esimene mahepõllumajanduse seadus:
  • 2001. a kehtestati riiklik kontrollsüsteem, maheettevõtete kontrollimine läks üle Taimetoodangu Inspektsioonile (praegu Põllumajandusamet, PMA) ja Veterinaar- ja Toiduametile (VTA). Põllumajandusministeeriumis (praeguses Maaeluministeeriumis) loodi 2000. a keskkonnabüroo, kelle üks valdkondi oli mahepõllumajandus. Aastatel 2004–2015 tegeles selle valdkonnaga mahepõllumajanduse büroo, alates 2016. a taimetervise osakond;
  • 2006. a asutasid tol ajal tegutsevad maheorganisatsioonid Mahepõllumajanduse Koostöökogu;
  • 2008. a asutati Sihtasutus Eesti Maaülikooli Mahekeskus eesmärgiga koondada Maaülikooli mahepõllumajanduse ja -toidu valdkonna kompetents.

Organic Estonia ehk Mahe-Eesti idee sündis aastal 2015, mis pidi andma uut hoogu mahemajandusele Eestis. Seni oli siinne maheturg ja -eksport olnud tagasihoidlik, võrreldes paljude Lääne edukamate riikidega nagu Taani, Rootsi, Austria, Saksamaa jne. Silmapiiril terendasid Aasia ning Kaug-Ida riigid, kus puutumata loodust on vähem, saastamist rohkem kui meil ja kus Eesti looduse puhtad tooted võiks aina rohkem hinda minna. Organic Estonia Idee autor Siim Kabrits: „Kujutage ette, et paljud Hiina inimesed on oma elu jooksul näinud vaid halle pilvi. Mina vaatan Eesti taevasse ja olen õnnelik…. Olles tegelenud pikalt Eesti toodete ekspordiga Aasiasse, olen näinud, kui palju puhas loodus inimestele korda läheb. Puhast loodust meil jagub, aga täna me veel ei taju kuivõrd hinnaline see on. Seda väärtust tuleks oma riiki ja tooteid promodes oskuslikumalt ära kasutada.“ (www.organicestonia.ee)

2. Mahemajanduse tervikprogramm ja autorid. Koalitsioonilepingud. Mida algselt kokku lepiti. Mis tegelikult juhtus.

Et ellu viia Arengufondi toetatud ambitsioonikat võiduideed – kuulutada 51 protsenti Eesti pindalast mahedaks – oli vaja esmalt äratada meie riigimetsa majandaja RMK huvi mahepindala kui teema vastu. RMK hallata on üle miljoni hektari ehk ca ¼ Eesti pindalast (selle hulgas on lisaks metsamaale – mõnele üllatuslikult ka põllumajanduslikku maad, viimasest teeme eraldi juttu), seega majandab RMK kõige suuremat Eesti maaomandit ja on tähtsaim tegija mahepindala teema võimendamisel Eestis.

Algus läks libedalt: RMK juhtkond oli nõus kohe kinnitama, et nad majandavad metsa mahepõllumajanduse reeglite kohaselt, sest sisuliselt vastab see tõele – Eesti metsas reeglina väetisi ja sünteetilisi taimekaitsevahendeid ei kasutata, välja arvatud erandkorras ja lühiajaliselt. Kirja pandi see kinnitus nii: „RMK kinnitab, et riigimetsas ei ole vähemalt kolme aasta jooksul kasutatud mahepõllumajanduses keelatud vahendeid ning RMK aladel kasvavad ökoloogiliselt puhtad saadused.“ (https://maaleht.delfi.ee/maamajandus/riigimetsast-saab-korjata-mahesaadusi?id=74212789)
See andis rohelise tule mahekorjealade registreerimisele Eesti metsades. Neid alasid registreeriti ka enne, aga palju väiksemas mahus. Seetõttu kasvasid Eestis 2016. aastal 6 korda mahekorjealad ning potentsiaalne* maheala pea miljon hektarit (seda enne ei registreeritud).

Lisaks lepiti RMK-ga kokku, et lähitulevikus töötatakse välja süsteem, kuidas metsaala, kus on erandlikult vaja kasutada taimekaitsevahendeid, ülejäänud metsamaast paariks aastaks välja arvatakse, kuni keskkonnamürgid hajuvad. Arutati ka põnevat väljakutset võtta esimeste hulgas maailmas kasutusele väljend „mahemets“ , ja et mida see tähendaks mahemetsas elavatele loomadele – kas ka nemad on „mahedad“?

Siinkohal on aeg rääkida 2020. aasta Kultuuri Koja konverentsi „Kultuur kui kapital“ ettekande “Mahekultuursuse eeldused ja võimalused” juurde märgitud autoritest – Valdur Mikita, Kalevi Kull, Rein Einasto, Ülo Vooglaid, Leonhard Koort – need on inimesed, kes lisasid olulisel määral 2016. aastal sündinud mahemajanduse tervikprogrammi kontseptsiooni oma vaimsust ja mõtteid. Näiteks Valdur Mikita kirjutas Mahe-Eesti toetuseks nõnda:
„Eestis on hulk maailmakultuuri seisukohalt üha haruldasemaks muutuvaid nähtusi palju vaba ruumi, vähese inimmõjuga loodus, puhas keskkond, tugev paigavaim ning hästi säilinud teadmised traditsioonilisest korilusest ja rahvameditsiinist. Eestil on tarvis suuremat sorti ja piisavalt kaugele tulevikku vaatavat ideed, mis kõik need rahvuskultuuri tugevad küljed omavahel kokku seoks ja mõtestatud tervikuks liidaks.
Mahe-Eesti aitab läbi puhta looduse kuvandi mõtestada suurt osa meie loomulikest väärtustest, mille poolest Eesti maailmas eristub ja silma paistab. See aitab luua vajalikku ühisosa erinevate inimeste vahel, sidudes ühtlasi kokku uusi ja vanu kultuurikihte. Meil oleks tarvis nägemust, mis aitaks ehitada silla igapäevaste lihtsate asjade ja kaugema tuleviku vahele. Selline üldrahvalikku mõõtu idee saab välja kasvada üksnes meie enda identiteedist, toetudes ühisele mälukihile.“

Mahe-Eesti ehk Organic Estonia koondas 2016. aasta kevad-talveks mahehuvilisi, kes igakuiselt kokku said ning kitsamas ringis ka iga nädal ja veel kitsamas ringis igapäevaselt asju arutamas käisid. Koosolekutel mõisteti, et Organic Estonia võiduideed – kasvatada mahepindala Eestis 51 protsendini – võib õnnestuda juhul, kui läheneda asjale terviklikult. Idee puhtast Eestis on kallis nii majandusliku kapitalina kui ka Eesti loomulike väärtuste hoidjana. Mahemetsa ja -põllumaa kontekstis räägime ka mahemeelsetest traditsioonidest nagu korilus ja moositegu, mida tuleb sellisena tunnustada ja hoida. Ülo Vooglaid õpetas Mahe-Eesti meeskonnale süsteemset käsitlusviisi ja koostöö aluseid, Rein Einasto sõnastas mahekultuurse käitumise alused ning tutvustas biosemiootik Kalevi Kulli ökosüsteemsuse mõistet ning terviku mõistmise vajadusest; Leonhard Koort kõneles looduse- ja loomuseadustega arvestamisest igas eluvaldkonnas. Mõtteid ja teadmisi lisasid paljud inimesed eri institutsioonidest, teiste hulgas mahepõllumajanduse ekspert Anne Kull. Idee oli lendu läinud, Organic Estonia FB leheküljele kogunes mitu tuhat like`i ja paljud avaliku elu tegelased hoidsid avalikult ettevõtmisele pöialt. Kes ei tahaks elada puhtas Eestis?

Koostöö tulemusena sündis 2016. aasta sügiseks mahemajanduse tervikprogramm. Programmi tunnustas 2016. aasta sügisel Keskerakonna-Isamaa-Sotsiaaldemokraatide koalitsiooni „13-päeva minister“ ja mahetootja Martin Repinski, kelle survel võeti mahemajanduse tervikprogramm koalitsioonilepingusse ning sellele järgnevalt esitleti seda ka Vabariigi Valitsusele 2017. aasta veebruaris. Valitsus kiitis teema heaks ja usaldas vastutaja rolli maaeluministeeriumile. Hakati programmi sisuga täitma.

Kultuuri Koda tunnustas 2017. aasta konverentsil „Kultuur ja keskkond“ Mahe-Eesti arenguideed ja riigi mahekäsitluse kontseptsiooni kultuuriteo nominendina. Keskkonnaministeerium tunnustas samuti 2017. aastal Organic Estoniast aasta parimate keskkonnategude tseremoonial maheda terviklahenduse loomise eest.

Sama aasta jooksul (2017) valmistas maaeluministeerium ette mahemajanduse tervikprogrammi tegevusi, mis omakorda kiideti heaks valitsuse majandusarengu komisjoni istungil 21.02.2018. Möödusid veel mõned kuud, kuni valitsuse majandusarengu komisjon tervikprogrammi kinnitas pindalalise eesmärgi 15. mail 2018. aastal. Eesmärk näeb ette, et aastaks 2021 saab Eestis vähemalt 51 protsendil maismaast kasvatada või korjata mahetoodangut. Arengufondi võiduideest oli saanud riikliku poliitika osa – Organic Estonia meeskonna unistus oli täitunud! Tookordne maaeluminister Tarmo Tamm kinnitas ka pressiteates:
„Eesti eeliseks on nii suur mahepõllumajandusmaa osakaal kogu põllumajandusmaast kui ka ökoloogiliselt jätkusuutlikult majandatud metsamaade suur osakaal riigi maismaapindalas. Nende näitajate tervikuna käsitlemine aitab luua kuvandit Eestist kui maheriigist, tõstab Eesti tuntust ja aitab seeläbi kaasa mahetoodete ja -teenuste ekspordile.“ (https://www.agri.ee/et/uudised/valitsus-kinnitas-mahemajanduse-tervikprogrammi-pindalalise-eesmargi.)

Hiljem selgus, et see kõik oli ainult jutt ja unistus ei täitunud – pärast programmi valmimist jäi ministeeriumipoolne tegevus sisuliselt seisma. Programmi heakskiidule ei järgnenud mingit programmimeeskonna hanget (nagu oli programmis kirjas), tõhusat tegevuskava ega püsivahendeid ideede elluviimiseks. Midagi tehti – moodustati igale mahemajandusvaldkonnale oma toimkond ning pandi kokku programmi juhtiv nõukogu. Eri suundades liikuvad toimkonnad ei saanud aga omavahel kokku, ei tunnetanud end meeskonnana ega viinud ellu midagi peale paari üksiku seminari ja paari eraldiseisva „uuringu“. Maaeluministeerium viis ellu juba varem kokku lepitud tegevusi (mahemärk toitlustusasutustele). Moodustati ka tervikprogrammi juhtiv nõukogu, mis koosnes 15 liikmest. Neist liikmetest ei tea ilmselt enamik, et mahemajanduse tervikprogrammi idee tegelik autor on Organic Estonia – tema roll kogu mahemajanduse tervikprogrammis taandati üheks nõukogu liikme rolliks 15-st ning siin ei saad enam juttugi olla programmi juhtimisest, saati siis partneriks kujunemisest riigile.

Tuleb ka lisada, et mahemajanduse tervikprogrammist oli maaeluministeeriumi kohendatud versioonis välja visatud Organic Estonia 5. tegevusvaldkond „innovatsioon, teadus ja haridus“ ehk mahekultuursuse teema laiemalt ja järele olid jäänud pelgalt 4 majandusharu: põllumajandus, metsandus, turism ning kosmeetika. Sellega seoses on mõistetav, miks tervikprogramm uus tekst ilmutas vaid leiget huvi mahemetsa sertifikaadi loomise vastu, kirjutades:
“Ka metsaomanikelt ei ole saadud sisendit, et nad oleksid /ökopuidu/ standardite rakendamisest huvitatud.“
– Ei ole saadud sisendit – s.t ei huvitu! Ikka kaalutakse huvi ainult läbi majandusliku kasu! Aga sisend võiks olla ökopuidule ju tähtis osa Eesti maheriigi kuvandist? Seda võiks vähemalt arutada – või milleks see programm siis üldse ette võeti?

Mis seis on praegu?
2019. aasta EKRE-Isamaa-Keskerakond koalitsioon tunnistab mahemajanduse tervikprogrammi (viited sellele nende tegevuskavas), aga uut hoogu pole asi sisse saanud.
Tänaseks on ka lõplikult selgunud, et Arengufondi tunnustatud ambitsioonikas võiduidee – puhta looduse kuvandiga Eesti – vajab kindlat vastutajat ja eraldi meeskonda, meeskonna tunnustamist riigi partnerina ning vahendeid –rahalistest kuni administratiivseteni. Nagu vajas seda ka Arengufondi I võiduidee – e-residentsus.
Vabatahtlike jõul saab asju käima lükata ja käimas hoida paar aastat, aga kui soovitakse midagi suurt ära teha, ei saa loota suvalisele koordineerimata nokitsemisele mõne üksiku teema kallal. Mahe-Eesti idee on suurem kui vabatahtlike jõud.

3. Mahepindala kasv ja kahanemine 2016-2020.

Mis meile siis praegu tervikprogrammist jäänud on? Kuna programm taandati kahele peaeesmärgile, siis vaatleme neid: üks neist on maheekspordi eesmärk – aastaks 2021 tõsta maheeksporti 50 miljoni euroni, ning teiseks on meil pindalaline eesmärk – saavutada 2021. aasta lõpuks Eestis olukord, kus vähemalt 51% maismaast oleks võimalik kasvatada või korjata mahetoodangut. Seega, eesmärk on saavutada üle 2 miljoni hektari mahetoodangu kõlbulikku ala (Eesti maismaapindala on 43 465,38 km², sellest 51% on 2 216734 ha).

Vaadates graafikuid näeme, et 2021. aastaks me eesmärgini ei jõua. Viimase kolme aastaga on pind kasvanud vaid paarikümne tuhande hektari kaupa aastas, juurde on vaja aga miljon hektarit! Mõõtma hakati seda 2017. aastal, kui sõnastati vahe potentsiaalse mahemaa ja registreeritud mahekorjeala vahel ja kuna RMK kuulutas end mahedalt majandavaks, sai miljon hektarit kohe täis (mahepõllu kasv annab väga vähe juurde üldises plaanis). Vaja on aga üle kahe miljoni. See vahe ei vähene, sest potentsiaalseid mahealasid saab juurde tulla ainult erametsasektorist. Erasektoril pole aga mingit erilist motivatsiooni end mahedalt majandavaks kuulutada. Huvi tekitamine eeldaks lobitööd ja pikas perspektiivis präänikut erametsaomanikule.

Graafik: Potentsiaalne maheala on 2019. aastal seatud eesmärgist ligi miljoni hektari kaugusel. 

Mõtlemapanev on ka teine graafik, mis näitab, et meie registreeritud mahealad (mitte „potentsiaalsed“) hoopis kahanevad. Kui arvestada mahekorjealasid koos mahepõllumaade ning unustada ära sõna „potentsiaalne“ maheala (milleks on praegu kogu RMK metsamaa) , on seis selline:

Miks nad vähenevad? Kui 2016. aastal oli usk Mahe-Eesti kontseptsiooni suur, siis esimesel aastal oligi mahekorjealade registreerijaid rekordarv, nagu näha graafikult. Riik ei andnud aga edaspidi enam selget signaali, et riik on tulemustest huvitatud. Siin ei olegi vaja tegelikult esmalt tasuvat majandustegevust taotleda (mustikamoosi tootjad). Kui saaks välja hüüda, et meie koriluse maastikud on mahedad, saaks rahvas teadvustada, et oma koduselt sissetehtud seened ja marjad on puhtad ja mahedad. Eks me tea seda sisimas kõik, aga vaja on ka välja öelda ja kinnitada, et see on oluline neid sellisena ka hoida. Ükski asi ei pruugi nii jääda nagu see praegu on, kui ei fikseeri olukorda, mida hoida.

Graafik: Mahekorjealad pluss mahepõllumaa hektarites 2016-2019.

Arvud graafikul detailsemalt:

2016. aastal oli mahepõllumaad üle 184 000 ha ehk 18% kogu põllumajandusmaast. Kontrollitud looduslikke korjealasid oli 613 138 ha; Selle kasvu taga oli peamiselt Riigi Metsamajandamise Keskuse metsade lihtsam kasutuselevõtt mahekorjealadena.

2017. aasta registreeriti põllumaad 199 947 ha ehk ligi 20% kogu põllumajandusmaast, paigutusime koos Austria ja Rootsiga Euroopa Liidus esikolmikusse
Kontrollitud looduslikke korjealasid oli 260 662 ha, korjega tegelejaid 37.

2018. aastal kasvas mahepõllumaad 210 033 ha ehk ligi 21% kogu põllumajandusmaast, kontrollitud looduslikud korjealad kahanesid 174 034 ha, korjega tegelejaid 35.

2019. aastal kasvas mahepõllumaa 224 161 ha – 22 % kogu põllumaast. Kontrollitud looduslikke korjealasid oli 104 305 ha, 40% vähem kui eelmisel aastal.

2016-2019 „Potentsiaalne maheala“ – kuna RMK hallatav metsamaa suurus on nelja aastaga kõikunud, siis on lihtsam öelda, et potentsiaalse maheala moodustab RMK metsamaa pluss natuke erametsa pluss mahepõllumaa – ca 1 150 000 – 1 250 000 ha. Suurusjärk pole nelja aastaga (2016-2019) muutnud.

4. Koostöö ministeeriumitega – edasisidestus ja tagasidestus puudub täielikult

Organic Estonia koostöö keskkonnaministeeriumiga algas hästi, kuivõrd RMK hea tahte akt kuulutada metsamajandamine mahepõllumajanduslikele reeglitele vastavaks oli esimeseks sammuks ja hüppelauaks, et ka teised Eestimaa metsad võiksid RMK-le järgneda ja end mahedaks kuulutada. Oli vaja paika panna täpsemalt metsade mahereeglid, arutada ja uurida mahemetsa standardi loomise võimalust, erametsade kaasamist jne – plaanid olid mahukad ja suured. Selliseid teemasid nagu metsastandardi loomine ja uurimine saab edendada ainult koostöös riigiga – tegu on ju ikkagi suure avaliku huviga – luua Eestile puhta riigi kuvand. Kahjuks ei olnud ministeerium eriti teemast huvitatud. Ergutav oli siiski käik Riigikogu keskkonnakomisjoni 2016. aastal, kus selle tolleaegne esimees Rainer Vakra püüdis igati aidata Organic Estonia teemal lendu tõusta, kahjuks jäi ka Vakra entusiasm siinkohal võimetuks. Parem koostöö sündis meeskonnal keskkonnaagentuuri ja maa-ametiga, kus valmis mahealade kaardirakendus, mida on uhke näidata tänaseni (kaart sündis OE osalusel õhinapõhiselt). Kaarti tunnustas saavutusena ka keskkonnaministeerium, aga kui mahealade andmete vigadest ja kaardi andmete sisestamissüsteemi uuendamisvajadustest juttu tuli, jäi arutelu kohe soiku.
Suhted jahenesid ka RMK-ga tärkava „metsasõja“ käigus, kui roheliste hääled hakkasid aina põlglikumalt RMK rohepesus süüdistama, öeldes, et nende metsad ei pole mahedad – et mahe ei saa olla ainult puu kasvatamine, vaid metsa kohtlemine tervikuna. Jutt on õige, aga Organic Estonia nägi, et maheteema jäi hambusse valel ajal.

2016. aasta suvel loodud Ökoriik Eesti kontseptsioon jäi üldse skeptilisemaks koostöö suhtes riigiga ja heitis Organic Estoniale ette kompromisside otsimist ning arvas, et ei tule otsida riigiga niivõrd positiivset ühisosa kuivõrd end kehtestada. Ka 2018. aastal loodud Elurikkuse Erakond, kes tegutses tarmukalt maheriigi promo nimel (“keskkonna hoidmisele, kogukondlikkusele ja teaduspõhise, nutikalt maheda riigi väljatöötamisele suunatud erakond”), proovis Organic Estoniat omamoodi aidata. Paraku need kaks maheriigisuunalist ettevõtmist ei suutnud Mahe-Eesti ideed konkreetselt mahepindala teemal (peateema ja võti!) edasi aidata. Lootust siiski on, et kui üks idee on õhus mitmes kohas korraga, siis lõpuks midagi ka sünnib.

Mahemaa vähenemisest veel.

Sihitu ja süsteemitu tegutsemise räigeks näiteks võib tuua tänavu suvel 2020. aasta augustis toimunud riigimaa rendileandmise oksjonid, kus mahepõllumehed jäid oksjonil alla suurtele tavatootmise firmadele ja nende mahemaad löödi üle (info on tulnud autori intervjuudest mahepõllumeestega.) Kuidas on võimalik, et samal ajal, kui liigume pindalaliste mahe-eesmärkide poole, anname käest raskelt tulnud mahemaad? See on võimalik, sest riigi tegevus on edasi- ja tagasisidestamata. Üks sektor ei tea, mida ja miks teine teeb . Võrdluseks, Taani riik pühendab eriti suure tähelepanu just talumeeste mahedaks pööramise protsessile ja nende maade hoidmisele.

Juunis 2020 astus RMK (esialgu) välja ka kvaliteetskeemi, metsastandardi FSC töörühmast, mis seni on olnud tähtis valdkondade ülene side, rakendamaks mahepõllumajanduse laadseid reegleid metsas. Mida peaks see samm tähendama, näitab aeg.

Mahealade kaart. Ainuke koostööõis ametkondadega oli Organic Estonia meeskonna poolt õhinapõhiselt veetud mahealade kaardirakendus. Paraku on mahealad tulevikus ilmselt vähenemas, mitte suurenemas.

5. Kuidas mahetoetusi vähendati – kolm aastat lollitamist (2018, 2019, 2020)


Programmi üks alaeesmärke on kasvatada 2021. aastaks 250 000 ha mahepõllumajandusmaad. Kahjuks nii 2018. aasta kevadtalvel kui ka 2019. aastal hirmutati mahetalunikke mahetoetuste vähenemisega. Juba 2018. aastal kõlas see nagu uskumatuna näiv uudis, et mahepõllumajandustoetusi piiratakse. Sektor oli segaduses –äsja ütlesite, et mahemaa peab suurenema, et Eestist peab saama 51 % mahemaa pindalaga riik? Puuduv raha siiski leiti aastatel 2018 ja 2019, rünkpilved eemaldusid. Aga 2020. aastal enam mitte!

Mahepõllumeestel on äärmiselt raske planeerida oma finantskavasid, kui riik ei anna neile selgeid signaale, kas ja mismoodi toetusi jagatakse. Kui 2020 aasta kevadel tuli otsus, et üleminekumaadele mahetoetusi ei jagata, olid ometi mahetootjad riigimaade oksjonitel aasta alguskuudel tehtud pakkumisi arvestusega, et riik täidab endapoolsed kohustused lepingust ja maksab ka üleminekumaadele toetust siiani kehtivates määrades. 

Sellised situatsioonid tekitavad maheettevõtjatel finantsraskusi, eriti olukorras, kus vilja hinnad on mitmel viljaliigil samad, mis tavapõllumajanduses (aastal 2020).
Vastuolulised signaalid riigi eesmärkide ning reaalse tegutsemise osas teevad põllumehed nõutuks. On väga suur tõenäosus, et mahemaa pindala hakkab vähenema. Pindala suurenemise osas pole sel küll kaalu – kuna mahepõllumaa on väike (kogu Eesti põllumaast 22%, kogu Eesti pindalast ca 5%), siis see pindalalise eesmärgi täitmisel eriti kaasa ei mängi. Mahepõllumaa osakaal on meil Eestis ka kuni viimase aastani kasvanud. Aga küsimus on põhimõttes – kas on oluline, et kasvaks või ei? Sellest sõltub ka meie eriti kvaliteetse köögivilja tootmine, mis käsitööna on niigi väga raske ettevõtmine ja kahjuks ilmselt hääbuv põllumajandusharu.

Seega, praeguseks saavutatud 22% mahepõllumaa säilitamine vajaks omaette nägemust ja tegevuskava. 

Mahemaa kasvamise juttudest võiks mõneks ajaks loobuda. Ruumi on rääkida sellest, mida tuleks hoida. Ja mis see on, mida hoida.

*potentsiaalne maheala – ala, millel saab kasvatada või millelt korjata mahetoodangut. Mõistet „potentsiaalne maheala“ hakati riigimetsa kohta kasutama 2017. aastal, kui Organic Estonia vabatahtlike eestvedamisel valmis mahealade kaardirakendus ja oli vaja täpsustada, mis on mahepõllu kõrval mahedalt majandatud mets.
Mahemajanduse tervikprogramm sedastab: Metsanduse puhul puudub ELis mahepõllumajandusega võrreldav, ühtne mahemetsa standard. Teiseks, RMK väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine, küll väga vähene, on reguleeritud FSC ja PEFC standarditega, mis ei ühildu mahepõllumajanduse reeglitega üks-ühele. FSC ja PEFC standardite peamine erinevus võrreldes mahepõllumajanduse nõuetega on see, et antud standardite nõuded lubavad teatud juhtudel kasutada sünteetilisi taimekaitsevahendeid ja väetisi, mis on mahepõllumajanduses keelatud. See on ka kõige olulisem põhjus, miks FSC ja PEFC standardid ei ole käsitletavad mahestandardina. Samas, kui metsaomanik annab teada, et ta pole midagi kasutanud, saab selle lisatud potentsiaalseks alaks. Nüüd peab potentsiaalne korjaja veel täpsustama oma kitsama metsatüki, kus ta korjata kavatseb, kuna korjealad peavad olema mahekorjesaaduste kogumiseks PMA poolt tunnustatud ning neid kontrollitakse igal aastal. Alles sellele järgenvalt saab ala lisada „mahekorjealade“ hulka. Lihtsam oleks luua oma Eesti mahemetsa standart. Norras, Saksamaal ja Itaalias on need olemas (Organic Forest Itaalias, Naturland Saksamaal ja Debio Norras). ( vaata ka https://www.agri.ee/sites/default/files/content/arengukavad/tervikprogramm-mahemajandus-2018-2021.pdf)