Eesti Looduskaitse Seltsi ajalugu

Ligi poole möödunud looduskaitsesajandist on olnud tegev Eesti Looduskaitse Selts. Seltsi tekkimine oli oluline tähis Eesti ühiskonna iseorganiseerumise ja üldsuse enesekehtestamise teel. 1966. aasta 4. novembril kogunes Tallinnas 150 inimest, kes asutasidki Eesti Looduskaitse Seltsi. Selleks ajaks oli eesti kultuuri ja mälu järjepidevus veel sedavõrd tugev, et mitte ainult säilis vaid ka arenes eestimeelsena kõik see, mida võib nimetada rahvuskultuuriks selle kõige laiemas mõttes. See oligi vast olulisim eeldus rahva koondumiseks ühendava aate alusel ja ähvardava ohu ees. Määrav osa Seltsi loomisel oli rahvuslikult meelestatud ja kõrgkoolides nii teadmised kui ideaalid kinnistanud haritlastel. Neist paljud olid haridus- ja kultuurielus osalenud juba Eesti esimese iseseisvuse ajal. Üle Eesti oli olemas kriitiline mass inimesi, kes olid valmis omaalgatuslikuks ühistegevusteks. Ka riigibürokraatia oli jõudnud uue vajaduse teadvustamiseni. Aeg oli küps ühiskondliku looduskaitse organiseerumiseks. Nii mõndagi pidi selleks enne tegema riigivõim, kus õnneks jätkus olulistele kohtadele eestimeelseid isikuid, tänu kellele Seltsi asutamine üldse võimalikuks sai. Põhikirjaliseks paleuseks sai kaitsta rahvuskultuuri ja loodust kui selle lätet ja eluruumi. Need on aegumatud põhiväärtused, ning seetõttu pole vajadust muutuvate aegade tuultes Seltsi suundumusi pöörata. Seltsi ülesanneteks oli ja jääb ühiskondliku ja teadusliku tegevuse arendamine ökoloogia ning säästva looduskasutuse, -kaitse ja maastikuhoolduse ning loodust ja inimest hoidva tehiskeskkonna kujundamise valdkonnis. Selline määratlus on piisavalt lai, et kogu meie tegevust mahutada ning samas piisavalt kitsas, et see ebamäärasusse laiali ei valguks. Seltsi esimeheks valiti kõrge riigitegelane Edgar Tõnurist, kes oli ametis 15 aastat. Tegevjuhiks sai ja jäi Jaan Eilart, kelle autoriteet ja organisaatoritalent oli Seltsi kõige suurem liikumapanev jõud. Seltsi asutamises ja selle kiires tõusmises massiliseks rahvaliikumiseks oli määrav osa neil kahel suurmehel. Me teame päris palju Eilarti ja Tõnuristi tegudest, kuid nende mõlema roll looduskaitse arendamisel on kindlasti väärt põhjalikumat teaduslikku käsitlust. Kokkuvõttes oli see küll särav edulugu, kuid oma ajas oli see balansseerimine noateral, võitluste ja pettumuste rada, kus mõlemale olid mitte ainult innustajateks ja hingetoeks vaid ka abilisteks abikaasad Silvi Eilart ja Sofia Tõnurist. Selts pakkus väljundit Eesti rahvuskultuuri säilimise ja edenemise pärast mures olnud tolleaegsele kultuurieliidile. Suur osa sellest kuulus Jaan Eilarti laia sõpruskonda. Nii said Seltsi asutajateks-kasvatajateks, tema kujundajateks arvukalt rahva poolt hinnatud kultuuritegelasi. Kõik see suurendas Seltsi mõjukust. Aastatel 1981–1988 oli esimeheks Arnold Rüütel, kes olles samuti kõrge riigitegelane, jätkas Seltsi ideaalide kandmist, tema vaimsuse hoidmist. Aastatel 1988–1994 oli esimeheks Jaan Eilart ise. Selleks ajaks oli Selts omandanud nii ühiskonna kui kõigi tasandi võimude silmis iseendastmõistetava autoriteedi, nii et selle tegelik juht võis kanda oma õiget tiitlit, vajamata selleks kõrge riigitegelase posti. Pärast Eilarti tagasitõmbumist auesimeheks jätkas kuni aastani 1999 Arvo Iital. Tema osaks langes kriitiline üleminekuaeg, kus Seltsi rahaline baas kahanes pea olematuks. Seltsi tegevus jätkus osakondades tänu liikmete missioonitundele ja hoolele Eesti käekäigu pärast. Kuigi tuli loobuda palgalistest töötajatest ja kolida ümber vähesobivasse hoonesse, suutis Arvo Iital hoida sel raskel ja rahatul ajal alles üleriigilise struktuuri ja tegevuse järjepidevuse. On peamiselt tema teene, et Nõukogude Liidust vabanenud riikidest ainsana on tänasesse jõudnud üleriigiline massiline kodanike loodushoiuühendus. Mujal polegi nad taastekkinud ja on kas kadunud või hääbunud väiksemateks piirkondlikeks ühendusteks-klubideks. Meie Seltsi suurim väärtus – arvukas liikmeskond üle riigi ulatuvas osakondade-võrgustikus – on säilinud. See tagab Seltsile kindla legitiimsuse olemaks esinduslikuks partneriks nii riigi- kui erasektorile, samuti rahvusvahelises koostöös. Selts on avatud koostööle, ta taotleb oma tegevuse laia, üldsust kaasahaaravat, iseloomu. Jätkame meiesuguste organisatsioonide omamaistes ja rahvusvahelistes ühendustes, sest sealt laekub teave, saame tuge oma taotlustele, suudame paremini kaasa aidata kodanikuühiskonna arengule. Ühtlasi saame sellest uusi impulsse oma tegevuse mõtestamiseks, uusi väljundeid oma vaimsusele. Kaasalöömine Eesti Koostöökogus on selleks soodsaim võimalus kodumaal. Rahvusvahelisel tasandil on olulisim liikmelisus Euroopa Keskkonnabüroos (EEB – European Environmental Bureau – Brüsselis asuva peakorteriga suurim EL ja selle naabermaade keskkonna-kodanikuühenduste koalitsioon). Seltsi esimees kuulub EEB juhatusse. Seltsi missioon nõuab osalemist arenguabis. Oleme aidanud Gruusia kolleege nende kodanikuühenduste võimekuse arendamisel ja neid huvitavtel üksikutel teemadel. Väga olulised on Seltsile ettevõtetest toetajaliikmed. Nendeks on ainult väga mainekad ettevõtted. Peale suure tähtsuse Eesti majanduses on neile ettevõtteile omane ka missioonitunne, sest see on peamine jõud, mis paneb neid toetama ühiskondlikku looduskaitset. Tänaste seaduste nõudel peab iga suurem arendustegevus arvestama avalikkuse huvidega. Siin oleme me oma toetajaliikmetele asjatundlik partner, kelle soovitusi arvestades ei teki pingeid elanikega. Loodushoiu pinnal pole tekitanud meie toetajaliikmete tegevus nimetamisväärseid konflikte kohaliku elanikkonnaga. Eesti tingimustes on see eeskujuandev ja ka Seltsi eneseväärikust tõstev. Tuleb olla tänulik paljudele toetajaliikmete spetsialistidele, kes on alati lahkelt nõu andnud probleemide korral komisjonides ja töörühmades. Seltsil on üks tähelepanuväärne tarkuseanum – see on vormiliselt Seltsi tiiva all tegutsev Eesti Rooma Klubi. Seltsile on see otseühenduseks tipptegijatega – akadeemikute, endiste valitsusjuhtide, Europarlamendi saadikute, kultuuri- ja majandustegelastega. Nende nägemus on väärtuslik teejuht ettepoole vaatamiseks. Samuti on Rooma Klubi juhtivaks säästva arengu idee kandjaks maailmas, mis on ka Seltsi aluspõhimõtteid. Eesti on juba kaks aastakümmet taas osa vabast maailmast. On uued rõhuasetused, uudsed eesmärgid ja muidugi ka uued mured. Turuvaimustuse paradigma, üleilmastumine ja kaasnevad negatiivsed arengud ei jäta ühtki riiki ega rahvast puutumata. Protsessid Eestis, Euroopa Liidus ja maailmas mõjutavad üksteist sedavõrd, et neid on juba võimatu lahus käsitleda. Loodust ei ole mõeldav kaitsta ainult Eesti piires – selle tulemuslikkus on mõeldav vaid rahvusvahelises koostöös. Ka Selts on siin teadlik osaline. Euroopa Liidust lähtuvad muutused on üldjuhul loodushoiule head, kehtestades rangemaid norme ja andes üldsusele avaramad võimalused otsuseid mõjutada. Selts jääb eestikeskseks. Peamine tegevus toimub meie osakondades üle Eesti. Need tegutsevad vastavalt nende oma paikkonna problemaatikale ja oma liikmete huvidele. Toimuvad loodushariduslikud üritused, aidatakse kaasa riigi ja kohaliku keskkonnapoliitika elluviimisele, praktilised tööd kodukandi maastike, parkide ja kultuurimälestiste korrastamisel, meeleolukad kohtumised loodusetundjatega jms. Sekkutakse kohalike arengukavade kujundamisse, hoitakse ära loodusvaenulikud arendused. Inimeste kasvanud aktiivsus oma seaduslike huvide kaitsmisel vajab kompetentsust ja suutlikkust arvestada ka laiema üldsuse huvidega, millele aitavad kaasa osakondade teostatavad keskkonnahariduslikud projektid. On tähelepanuväärne, et taotlused loodushoiu pinnal kohtavad eranditult väga head mõistmist ja vastuvõttu ka peamiselt muukeelse elanikkonnaga paikades. Seltsi juhatuse ja tegevjuhtkonna pidev ülesanne on Seltsi organisatsioonilise sidususe hoidmine ja jätkusuutlikkuse tugevdamine. Keskselt korraldatakse vaid üksikuid üleriigilisi üritusi, millest tähtsamad on iga-aastased pooletuhande osavõtjaga kokkutulekud, kevad- ja aastalõpukonverentsid. Tavategevusse kuulub ka seadusandluse kujundamise ja toimimise mõjutamine, kaastegevus riiklikes ja kohalikes programmides, sekkumine keskkonnamõjude hindamisse igal tasandil. Oleme esindatud loodusajakirjade väljaandmises, koostame-kirjastame raamatuid. Sage on meie esindajate kutsumine nii kodu- kui välismaistele foorumitele. Kestvalt on fookuses suured teemad nagu energeetika tulevik ja maavarade kasutamine. Kui energeetika-aruteludes võib täheldada positiivseid nihkeid – pole enam tabuteemasid, loodi ka meie poolt aastaid taotletud energeetika-agentuur – siis maavarade kaevandamises pole riik ikka veel korrektselt toimivat praktikat kujundanud. Eesti demokraatia on noor. Head valitsemistavad pole välja kujunenud. Seda ei ole seni, kuni pikaajaliste visioonide, teaduslike prognooside, valitsejate asjatundlikkuse ja otsustajate vastutuse asemel juhitakse ühiskonda populistlike tühilubaduste ja primitiivsete hüüdlausete alusel. Selle kõige tõttu mõjutavad maailmamajanduse võnked meie pisikest ja noort riiki eriti karmilt. Jätkuv majandusssurutis vähendab ühiskonna tähelepanu loodushoiule, sest esmane on ikkagi igapäevase eluga toimetulek. Kui see kerkib suureks mureks, siis muu taandub paratamatult teisele plaanile. Meie Selts hoiab eemale päevapoliitikast. Oleme klassikaline kodanikuühendus. Me saame oma asja ajada siis, kui asetame end laia ühiskondlikku konteksti. Seetõttu on Selts suhtumisel ühiskonna teistesse huvidesse teadlikult konformistlik. Ta püüab mõista ja austada ka teiste huvigruppide taotlusi, mõjutada riigi otsustusi soodsas suunas, aidata riigi keskkonnapoliitikat ellu viia ka siis, kui kõik selles pole ideaalselt korraldatud. See ei tähenda põhimõtetest taganemist. See tähendab kohustust näha oma võimalusi ja neid parimal kombel kasutada, tunnetades küll oma piire, kuid mitte jättes püüdlemist ideaalide poole. Enesega rahulolul pole kohta. Viimaste aegade olulisemate lüüasaaamistena võib välja tuua: • Loomata on õlifond ning ka riigi valmidus reostustõrjeks Läänemerel pole vastavuses ohu tõenäosuse ja suurusega. • Reformid looduskaitsehalduses ja riigi metsamajanduses said liiga tehnokraatlikud, millega riiklik looduskaitse kaugenes loodusest. • GMO-kultuuride Eesti põldudele tulek ei ole lõplikult välditud. • Keskkonnahariduse riikliku arengukava väljatöötamine on takerdunud. • Ei läinud korda algatada nabermaade kolleegidega ühist jõulist sekkumist Nord Streami keskkonnamõjude teadvustamisse oma riikides ja EL organite tasandil. Selts oma liikmeskonnaga on läbilõige Eesti ühiskonnast kogu selle arvamuste ja seisukohtade paljususega, millest tulenevad Seltsi käitumismallid. See tähendab kindlaks jäämist soliidsele stiilile: eelistada kärategemisele tulemust, püüe hinnata teadmise, mitte arvamuse põhjal, kanda meeles, et peale loodushoiu on ühiskonnal ka teisi elulisi huvisid, jääda rahumeelseks, kuni see on end salgamata võimalik. Seltsil on jääv missioon – väärtustada rahvuslikku kultuuripärandit ja kodumaa loodust, olla eeskujuks ja tooniandjaks inimese ja looduse suhete kujundamisel, panna käed külge ja teha midagi ära. Kõige olulisem on igaühe hool ja teod tema oma kodukohas. Kõik tehtu ja tehtav peab pakkuma Seltsi liikmeskonnale kestvat rahuldust. Ühinegem Jaan Kaplinski Seltsi 40. aastapäeva kõnes öeldud sõnadega “Ma loodan, et Eesti Looduskaitse Selts ei saa kiiresti muutuvas ajas – see oht on meil kõigil olemas – mälestusmärgiks iseendale, vaid püsib elava ja toimeka jõuna ka tulevikus, sest sellist organisatsiooni, mis ühendaks ühendamatut ja suudaks mõnikord teha võimatut, on kahtlemata vaja ka tänases ja homses Eestis.” Juhan Telgmaa 2011