ELKS kui omaaegne kultuuri keskus

ANDRES EILART,
Jaan Eilarti vennapoeg, Maalehe peatoimetaja, kunstisõber

Võisin tundide kaupa ELKS-i alumise korruse raamatukogus istuda. See kummaliselt magus, tolmusegune lõhn istub ninas senini. Ja küllap jääbki istuma. Sirvisin raamatuid. Paljudel sees südamlikud pühendused, paljudel ekstra tellitud raamatuviidad. See kõik ristviitas suurele looduse ja kultuuri ühisosale, Eesti mälu seostele, ulatuslikule võrgustikule, mille justkui nähtamatu kese paiknes samas majas Koidu 80 (ja enne Tatari tänaval) Tallinnas.

Onu Jaan Eilart oli mu, koolipoisi, kutsunud kogemuste saamiseks mõneks suveks seltsi instruktoriks. Tont teab, mida see õieti tähendas. Aga rohkem vist oligi mõeldud, et saaksin näha seda, kuidas hoopis teised asju ajavad. Vaid natuke sain ehk abiks olla Kõrvemaa maastikel toimunud kokkutuleku tegemises. Kuid ilmselt mu toonane roll suures plaanis piirdus telefonikõnedele vastamisega. Aga see oli äge roll! Sest sealt kuulsin president Arnold Rüütli, suurettevõtja Jüri Krafti, kirjanduse keskse kuju Hando Runneli, helilooja Veljo Tormise, kunstiuuenduse põhitegija Kaljo Põllu, võimsa maamajandaja Endel Liebergi ja paljude-paljude teiste häält. Ja nii rikkalik oligi loodud keskkond.

ELKS-i ümber koondus meeletult suur ühiskonnategelaste võrk. Vaadake kasvõi seltsi asutajaliikmete nimekirja. Kõigil Eesti ühtviisi sügavalt südames. Oli üsna loomulik, et onu tiris mind ka kunsti vaatama. Käisime näitustel, suhtlesime kunstnikega, aga näitas ka oma sõprade loomingut seltsis. Paljud pildid pühendusega otse Eilartile, seltsi kunstikogu loojale. Mäletan ka ajastu hõngu – happelised paspartuud, valged liistud.

Arvan, et ELKS-i graafikakogu on mitmete tippautorite 1960-1980ndate loomingu poolest üks paremini komplekteeritud kollektsioone Eestis. Võimsad läbilõiked raskekahurväe Ott Kangilaski, Märt Laarmani, Olev Soansi, Kaljo Põllu töödest. Kultuur ja loodus on ka kunstikogu fookus. Me ei tea täpselt, kas see kujunes sihiteadlikult või loominguliselt – n-ö töö käigus. Pigem kombinatsioon mõlemast.

Selts oli toona nagu ideede ja kontaktide pump. Paljude raamatute kujundusettepanekud ja illustratsioonid tekkisid Eilarti kaudu, paljude piltide sünni juures oli selts. Kasvõi näiteks Urmas Ploomipuu „Tallinna deklaratsioon“ 1980ndate keskelt, mis on graafilise lehena ka ÜRO ja UNESCO seinal. Või näiteks Olev Soansi ja Jaan Eilarti mastaapne graafiline kaart „Eesti loodus, selle omapära ja kaitse“.

Niisamuti on seltsi kunstikogus Kaljo Põllu Eesti maastikud, Põllu ammutas suurte graafiliste sarjade ainest muuhulgas just Eilartiga tehtud rännakutest Eesti erinevatesse paikadesse. On alust arvata, et juba Visarite perioodil Põllu ja Eilarti vahel välja kujunenud tihe suhtlus suunas kunstnikku sügavamalt soome-ugri teemade juurde.

Põllu teoste ulatuslik arv ELKS-i kunstikogus on lausa hämmastav, mis märgib erakordselt tugevat kontakti. Teades pealegi, et Põllu ei müünud kunagi oma töid. Aatelist lähedust näitab ju ka Põllu metsotintos tehtud Jaan Eilarti portree 1972. aastast.

Nii on seltsi kogus näiteks ka Ott Kangilaski originaalillustratsioonid Anton Hansen Tammsaare tüviteosele „Tõde ja õigus“ 1950ndatest. Eilartil olid tihedad kontaktid paljude kultuuri suurkujudega ja need suhted konverteerusid samuti kunsti. Nõnda tegi Edgar Valter Eilarti tellimusel Lahemaa kaardi, nii kujundas Põllu näiteks August Sanga raamatud, kunsti jõudis laiemalt Eilarti sõprade kujutamine (Friedebert Tuglas Evald Okase poolt). ELKS-i legendaarse maja Tatari tänaval jäädvustas Herald Eelma ofordina. Rääkimata siis paljudest erilisteks puhkudeks tellitud eksliibristest, kutsetest, aastavahetusetervitustest, kingitusteks ja autasudeks mõeldud kunstiteostest.

Eilarti looduskaitse selts aitas kunstilisse väljendusse valada terve rea Eesti olulisi kultuuriobjekte, väärtpaiku, omariikluse tähiseid ja sümboleid, niisamuti kui üle Eesti said tammelehe-märgi looduskaitselised kohad või mälestustahvli/-kivi erinevate elualade tippude kodukohad.

ELKS-i maalikogu on väheldasem, kuid siin on Aleksander Suumani, Juhan Muksi ja Elmar Kitse suurepäraseid töid. Kõigiga arenes Eilartil välja ka erakordselt sage kultuurilooline läbikäimine ja kirjavahetus.

2020. aastal tehtud auditi järgi kuulub ELKS-i kogusse suurusjärgus 250 teost, sealhulgas ligi 200 graafilist lehte. Kümned eri autorid. Lisaks eksliibrisekogu. Kindlasti oli kunstikogu tippaegadel märgatavalt suuremgi, kui ta on praegu.

Omal ajal oli osa pilte kunstifondist mõeldud ametlikeks kingitusteks või auhindamiseks. Onu Jaan oli hankinud moodsa masina, millega sai ise rohelistele sildikestele pühendusi trükkida. Sedalaadi tegevuse läbi toetati loodus- ja kultuurikaitset.

Kel õnnestunud täienduseks näha Jaan Eilarti kodust raamatu- ja kunstikogu, see teab, kui ulatuslik ning süsteemne oli kultuurivõrgustik veel tegelikult. Onu töölaud oli mattunud analüüsimist vajavate raamatute, tekstide ja kirjavahetuste alla, milles ainult ta ise suutis orienteeruda, ja seejuures erakordse täpsusega.

Teatrikorüfee Voldemar Panso on viidanud, et teda, Jaan Eilartit, Karl Aderit ja August Sanga liitis loodus, matkavaim ja kodulugu. Nende ühised Eesti matkad, lisaks kambas veel Juhan Smuul, Kersti Merilaas, Debora Vaarandi, Lea ja Veljo Tormis… Miks ma eesti kultuuri löögirühma ühiseid retki nõnda meenutan? Sest kõik see on ka looduskaitse seltsi kunstikogusse põimitud.

Tekst on kirjutatud ELKS kunstikogu tutvustava trükise tarvis, aprill 2020.