Kolmkümmend aastat Tallinna deklaratsiooni
Konventsioonide, deklaratsioonide, hartade, üleskutsete jne. ajastu jõudis meieni hiljem. Seetõttu oligi 1983. aastal vastuvõetud Tallinna deklaratsioon otsekui esimene vihje, et ka Eesti võib olla tegija rahvusvahelises asjaajamises, antud juhul looduskaitseliikumises. Deklaratsiooni üleskutse „Looduse ja kunstide ühtsus rahu nimel maailmas“ tundub nii elementaarne, et võib tekitada teatud paralleeli tunnuslausega „Welcome to Estonia“. Mhh … ja ongi kõik? Tõepoolest, deklaratsiooni sisu on ootamatult lihtne. Omas ajas, stagnatsiooni vajunud ENSV-s, oli ta ometi väiksemat sorti raputus, palsam haigele hingele, mis justkui kinnitas – ka meie saame hakkama, ka meid on rahvusvahelises looduskaitses märgatud ja tunnustatud. Rahu nimel … keegi pole ju sellise täiendi vastu, kohustusliku rõhuasetuse tingis üldpoliitiline olukord.
Eeldused, et selline deklaratsioon sündis just Tallinnas (täpsemalt Haabneemes), tulenesid Jaan Eilarti juhitud Eesti Looduskaitse Seltsi senisest tegevusest. Igapäevases praktikas tähendas see kultuuri ja looduse käsitlemist tervikuna, nii üldinimlikus, kui ohustatud väikerahva võtmes. Vaevalt oli maailmas tookord ülemäära selliseid looduskaitse-suunitlusega organisatsioone, kellel liikmeskonda kuulus niivõrd palju kultuuritegelasi, kellel oli oma kunstikogu, kes aitas korraldada filmi- ja luulevõistlusi, ikebana-, eksliibrise- ja plakatinäitusi, kes püüdles kultuurimälu jäädvustamisele otse maastikul jne. Looduskaitse Selts on seda suunda alati ajanud. Ja nagu ilmnes, oli see Euroopas erakordne. Ning mitte meie endi meelest.
Deklaratsiooni vastuvõtmise järel kasvas Eesti tuntus. Rohkem kui varem hakkas siia jõudma rahvusvahelisi loodusfoto ja –filmi üritusi. Juba paar aastat enne deklaratsiooni oli teostunud meie põhjanaabritelt pärit uitmõte – maastikukultuuri valdkonnas hakkas Selts välja andma rahvusvahelist Tammsaare medalit. Mis võis veel paremini haakuda Tallinna deklaratsiooni üldise ideega? Mõistagi on koos aastatega muutunud paljud rõhuasetused inimese suhetes looduse ja kultuuriga. Paljud asjad toimivad ilma, et meenuks just Tallinna deklaratsioon. Üleskutse päevakohasus on ometi püsinud läbi aastakümnete ning märgina omast ajast on see väärikas tähis.
Andres Tõnisson
21.01.2013
