Meenutades Vootele Hansenit

Vootele Hansen

19.01.1962 – 10.04.2026

Lahkunud on Vootele Hansen, suur mees suure südamega. Inimesena oli ta hea kuulaja, nõuandja, toetaja, lepitaja. Kristlane. Õpetaja. Tema kodust kaasa saadud hoiakud ja arusaamad lähtusid otseselt sõjaeelse Eesti Vabariigi tavadest ja traditsioonidest. Ta oli järjepidevuse kandja kõige laiemas mõttes.

Loodushoiu juurde jõudis Vootele tasapisi, pigem kutsetele järele andes kui ise esiplaanile kippudes. Ta soovis asju esmalt endale selgeks teha – olles selles äärmiselt põhjalik – enne kui teiste ette astuda. Geograafiat õppides oli ta ühtlasi Tartu üliõpilaste looduskaitseringi liige, töötas pärast ülikooli lõpetamist veekaitsega seotud instituudis Tallinna tehnikaülikooli juures.

Taasiseseisvumise perioodil sai hoo sisse Vootele (loomupärane) huvi ajaloo- ja õigusküsimuste vastu, põhjasette mõju väikejõgede vee kvaliteedile uurimine nihkus tahaplaanile. Tundlik ühiskondlik närv viis ta poliitiliste sõpruskondade juurde, sealt juba (1992) saadikuna Riigikogusse. Olles asjatundjaks ka loodusega seotud teemade juures, tuli tal poole aasta vältel täita keskkonnaministri ülesandeid. Edasi järgnes töö veel kahes Riigikogu koosseisus (kuni 2003).

Looduskaitse seltsi tegemistes lõi Vootele kaasa juba 1990. aastatel, hiljem on tema osalus üha kasvanud. Kui vaja, aitas ta kaasa ettekande või sõnavõtuga, rääkimata heast nõuandest. Arhiivitöö-huvilisena panustas ta raamatu „Esimene Eesti Looduskaitse seadus“ (2006) koostamisse.

Keerulistel aastatel oli Vootele Looduskaitse seltsi juhatuse liige, aastail 2017–2019 seltsi esimees. Need olid rasked aastad, muret rohkem kui rõõmu. Just sellest perioodist aga meenub üks sündmus, mis Vootelele (ilmselt) vägagi hingekosutavaks võis osutuda. See oli Päästekomitee tegevuse 100. aastapäeva riiklik tähistamine (19. veebruaril 2018) kunagise kunstikooli hoovimaja asukohas. Ja Vootele, seltsi esimehena, sai muuhulgas rääkida ka seltsi osalemisest sarnase sündmuse korraldamisel juba 1989. aastal, veel tegutseva kunstiinstituudi hoone ruumis, seda koos mälestustahvli paigutamise ja tamme istutamisega. Taaskord – järjepidevus.

Oma esivanemate hävinud kodukohas Haaklas (tänane Kehtna vald) oli Vootele peremeheks, kes hoolitses metsa ja seal pesitseva hiireviu eest. Ta tundis rõõmu, et lind seal pesa pidas ja elas talle kaasa.

Kaasaelamine ja -mõtlemine jäävad Vootelest meelde. Seltsi auliikmeks valimine ei tasanda võlga, mida Sa oled ühendusele andnud.

Andres Tõnisson