Eesti Looduskaitse Selts jätab hüvasti Arnold Rüütli, oma kauaaegse auesimehega. Meie ühine teekond on olnud pikk. Seltsi loomisel (1966) kuulus Arnold Rüütel asutajaliikmete sekka ning valiti ka esimese juhatuse koosseisu. Otseselt majandusmehi oli esimeses juhatuses kaks, neist Arnold Rüütli juhitav Tartu näidissovhoos oli selleks ajaks juba alustanud maastiku sihipärase kujundamisega. Sama tegevus – maastikuhooldus – saigi Seltsi järgmise kümnendi üheks peamiseks tegevussuunaks. Tartu näidissovhoosist aga sai otse asutamiskoosolekul Seltsi esimene juriidiline liige, edaspidi lisandus neid sadu.
Seltsi juhatuse liikme ja hiljem ka esimehe kohuseid täitis Arnold Rüütel paarikümne aasta vältel. Esimesed kümme aastat juhtis ta ühtlasi Seltsi Tartu osakonda. Seltsi vanemad liikmed mäletavad tema juhtimisel korraldatud suvist kokkutulekut Ilmatsalus (1973), konverentsi Järvseljal (1975), tasakaalustatud ülesastumisi pea kõikidel suurematel Seltsi foorumitel. Neil aastail, veel okupatsiooni all elades oli Arnold Rüütli suurimaks teeneks Seltsis (Juhan Telgmaa sõnutsi) Jaan Eilarti seljataguse katmine, mis võimaldas aseesimehel vabamalt tegutseda. Meeste ühistöö kandis vilja.
Juba Ülemnõukogu esimehe ametis olles aitas Arnold Rüütel jõustada Seltsi püüdlusi rahvussümbolite nimetamisel ja meie oma rahatähtede kujundamisel. Tema esinemised, näiteks J. V. Jannseni monumendi avamisel Vändras 1992. aastal, olid tulevikku suunatud, samas vabad päevapoliitilistest nääklustest. Seltsi 40. aastapäeva konverentsil Tehnikaülikooli aulas rõhutas ta looduskeskkonna kaitse puhul eriti kultuurilist aspekti, nentides: „Looduskaitseliikumine oli üks osa võitlusest meie kultuurilise kestvuse vahel. Kultuur toimis nagu filter, mis laskis läbirahvuse kestmiseks kasuliku ning vahendas ülejäänud maailmale meie eripära“. Arnold Rüütli panus sellise filtri toimimisel kriitilisel perioodil oli ajas üha kaalukam.
Presidendi ametis olid omad tegemised, siiski osales ta näiteks Seltsi suvisel kokkutulekul Kihelkonnas 2006. aastal. Hiljem võis auesimeest sageli näha-kuulda Seltsi suvistel kokkutulekutel. Juhatuse või siis täiskogu istungitele jõudis ta ka pärast 90. verstaposti. Seltsi ja laiemalt Eesti loodushoiu käekäik läks Arnold Rüütlile korda, vägagi.
Puude istutamine on viis näidata oma usku tulevikku. Seltsi suviste kokkutulekute lõpetamisel on noore puu muldapanek kujunenud traditsiooniks. Paljudel kordadel on selle toimingu juures, harvem vahetu teostaja kui kaudse toestajana seisnud ka Arnold Rüütel. Ehk on tema juuresolekul Kadrioru lossiaeda Rootsi ja Taani kuningapaaride poolt tammede istutamisel ka mingi ühendus Seltsiga? Või siis tema pöördumisel Eesti rahva poole 2003. aastal, enne hääletamist Euroopa Liitu astumise üle, kui Arnold Rüütel tervitas laulupeoliste algatatud metsaistutustalguid, öeldes: „Puid istutame ju mõeldes oma lastele ja lastelastele. Soovin, et tahe uutele puudele kasvamiseks elu anda nii otseses kui kaudses mõttes iseloomustaks meie tegemisi ka edaspidi. Usun sellesse tahtesse – sest Eesti on ju paremaks muutumise maa“.
Paljutki Arnold Rüütli tehtut (ja ka ärahoitut) mõistame ehk edaspidi, tulevikus. See tuleb kindlasti parem – nagu Sa ütlesid.
Lisame ka meenutuseks kaks faili:
Eesti Looduskaitse Selts